Lokkava spordi tähendus (alanud suve pisifilosoofia)

Sport lokkab. Teda on me ümber hirmuäratavalt palju, rõõmustavad ühed ja pahandavad teised. Kes pahandavad, on ikkagi nähtusega hästi kursis, jälgivad sporti pingeliselt ja aina.

Spordis võluvad numbrid, võidud, rekordid, vigastused, saatused, doping, hävingud, raha, käib tiirlemine mööda maailma, publik elab oma elu, ajakirjandus pulbitseb, kõmu kasvab, tegutseb toetav-võimendav televisioon... Kõik see on. Mispeale üks ütlebki, et mis liig, see liig, teine raiub, et spordita pole mingit elu.

Nagu ikka on kõigil õigus. Nii pisike sport oma võitude, kaotuste, kirgede ja kõmuga ei ole, et tal puuduks hulki puudutav tähendus. Sport on lai.

Miks mehed võidu tõkkeid ületavad, mida nad niimooodi tõestavad?

Sport on mõiste ja tegevusala - sünnivad sangarid, ergastub elu, inimhulgad vennastuvad. Sport võtab ja annab tervist, pakub tööd ja mõtteainet, avab väljavaateid, seab piire, näitab, mis ühel võimalik ja teisel mitte, sest mõttes sport kainestab. Kuid hullutab samuti.

Nii paljut haarav eluala peabki endale vaenlasi sünnitama. Kus tugev mõju, seal tugev vastumõju.

Olümpiamängud korduvad kretiini järjekindlusega

Sport on nii lai nähtus, et igaühe jaoks leidub sobiv tasand ja tegevusmaa (teha ise või jälgida, teha ise ja jälgida, olla kursis, kuid eitada...), ka tugitoolijüngritele. Nemad ei pea ise lillegi liigutama, ainult TV-puldilt õigel ajal kanali välja võluma, ja kõik ongi hästi - jünger maailmas toimuvaga kursis ja vaba aeg kirgedega täidetud.

Spordi tippude tipp on sümpaatselt kindla ajavahemiku järel korduvad olümpiamängud, mille ümber lüüakse erakordset kella. Samas tippude tipus paiknevad eriti poisse peibutav NBA, veidi kitsamat ja vanemat ringi lähedalt puudutav NHL, inimhulki üha rohkem hullutav vormel 1, paljude üksikalade MMid... Ühe kopsakama osa tippude tipus haarab kuu aega järjest vältav jalgpalli MMi finaalturniir, mis ei eruta mitte ainult tegijaid ja fänne, vaid puudutab ka väga erineva suuruse ja võimalustega riike.

Neid sündmusi ei tee kõik muskleid pingutades ise kaasa, ei peagi, ei sõida ka kuuma tegevuspaika kohale - kõik ei mahugi, kõigil pole raha -, kuid kõigil on ikkagi võimalus miljööd maitsta. Sest maailm on nii seatud, et televisioon on olemas ja ostab üha suurema rahahulga eest võimalusi, et näidata, kus aga midagi hõrgutavat toimub.

NBA äsja lõpetas, järgmine selle suve suur nael on augustis - kergejõustiku MM Edmontonis.

Ühele medalid, teisele head sõbrad ja karastus

Inimene ei pea kogu aeg võistlema, riskima ja vägisi ponnistama, kuid spordis see võimalus on. Poisi- või plikapõlves on igaüks mingit sporti maitsnud, vähemalt üritanud, kes kauem, kes vähem. Ja nii ka teada saanud, mis toimub, kes ta on, mis tas peitub ja temas mida pole.

Proovijate arv on olnud ja on jätkuvalt suur, ja igaüks saab midagi ellu kaasa - kes medaleid ja aupaistet, kes karastuse ja võime kõigi raskustega toime tulla. Mälestused, sõbrad, ehe seltskonnaelu lisaks.

Säherdust enese proovilepanekut võiks rohkemgi olla, see ei võta inimeselt tükki, kui ta kümmekond aastat midagi konkreetset tootmata õpingutele lisaks lihtsalt higi valab, harjutab ja ka võistlemist ei põlga.

Las võistleb, see ei kesta kogu elu.

Kehaliigutajate kasvav armee kühveldab tervist

Veel rohkem kui võistlevaid, on neid, kes ei ihkagi mingeid võite teise üle, kes hindavad võimalusi rahulikult ja näevad ühel päeval spordis hoopis teistmoodi mõtet ja tähendust - nad tahavad endaga lihtsalt toime tulla ja teevad seda mõnuledes. Omapärane ja väga huvitav rahvas.

Justkui muuseas läbivad nad maratoniraja, üle jõu ei käi 60 km suusatamist, päevi kestvad rattaretked ei pane põdema, naised peavad mängeldes vastu tunni rohkesti kaloreid kulutavat aeroobikat, meestel ei tekita jõusaal tõrget, kogu perega minnakse metsa orienteeruma... Märkamatult on jõutud niikaugele, et seistaksegi tervise eest, ja hea tulemus on ilmne. Pole mingi küsimus maksta ka kasvavaid osavõtumakse, varuda raha just selleks, et ise kõik kaasa teha, ennast testida. Harrastusest ongi saanud eluviis, mida mõtet edendada ja lastele edasi anda.

Muu maailmaga võrreldes on eestlasil siingi pikk tee käia - meie terviseliikumine pole kõrgemal kui on jalgpallikoondis. Kuid asi edeneb nii ühtedel kui teistel. Aastal 2020 on kõik edenenum.

Loojad tüübid keeravad vindi üle, kuid jaatavad

Kultuurijüngrid olevat kehakultuuri halvustajad ja vaenlased. Stamparvamus. Üks on, teine ei ole. Need ringkonnad ongi loodud kriitiliselt suhtuma, kursisolek kõige olulisega on neil aga omaette väärtus.

Kultuuriinimesed räägivad spordist piisavalt palju, nad teavad ja hindavad. Et sport on väike elujaatav ime, siis tulebki kõigil, kes endast hästi arvavad, ka spordiga kursis püsida. Kuigi loojad tüübid spordi tähendust hinnates üksikseiku teravdavad, eitamisega ekstaasi lähevad, kohati vindi üle keeravad, saavad nad muidugi väga hästi aru, et tippsport on üha läbimõeldumalt pakutav meelelahutus, et meelelahutustööstus elabki, et inimestele meelehead pakkuda.

Kes annab mõista, et ei taha spordist midagi kuulda, annab märku rohkem sellest, et ta ise tahab mingil kitsal ja hoopis teisel alal jõuliselt areenile pääseda ja end teostada. Ja mis siis? Keda see segab?

Maailm on hiigelstaadione tihedalt täis tikitud

Need, kes spordist juba sisulist teavad, ei saa olla enam lõplikud ja otsustavad eitajad. Ei pruugi ise teha, kuid kel lahtine mõistus, ei saa muuta olematuks tõsiasja, et sport on aina rohkem eluala ja et ta ei kao. Mitte kunagi.

Sport toidab tegijaid ja nende paljusid lähedasi sõna otseses mõttes, rahaliselt, paljudele kingib ta lihtsalt tervist, ja fänne toidab sport elada aitavate emotsioonidega. Mis ka tervis.

Emotsioonid võivad olla isegi väga tugevad, mis eriti võimenduvad suurte hulkade kogunemistel. Selleks ongi maailm täis tikitud 50 000 - 70 000, aga ka 100 000 inimest mahutavaid staadione. Elu staadionidel ja muudel spordiga seotud rahvakogunemistel ei ole hullem kui spordivälistel inimkogunemistel.

URMAS ESLON