KOMMENTAAR

Mis toimub? Ühed kiruvad, et sporti on liiga palju, teised ahastavad, et sporti on juba tapvalt palju. Et kogu see suurte inimeste mäng ja mesilastena tiirlevate ning kõikjale jõudvate spordiajakirjanike argivõimendus väsitab. Et spordi ümbert tuleks üleliigne kaotada ja alles jätta vaid ehe terviseliin. Ja üleüldse - et mängu ja müra võimendamise asemel võiks homo sapiens maad harida ja kapsast-kartulit kasvatada!

Niisugused jutud ei jõu kohale - pole karta ega lootagi, et inimene ümber sünnib. Ei hakka ta maad rohkem harima ühti. Ja kui, siis harib ta niigi, mitte spordivaenulikkusest põhjustatuna või spordihuvi arvelt. See on kindel.

Nagu on kindel, et me ei ole arenev agraarmaa. Taasiseseisvunud Eesti on puhtakujuline linnastuv nähtus, jätkuva linnastumisega kaasnevad aga täiesti kindlad ja tuntud suundumused. Linnastumisega käib kaasas ka üha laienev sport. Mitte ainult see tippude oma, vaid spordiharrastus väga erinevates vormides. Ja spordihuvi väga erinevates väljendustes. Me ei pääse sellest enam.

Võime ju lehtede spordikülgi mitte lugeda, spordiülekanded välja lülitada, Eurospordi kanalit lausa vältida, andunud spordifännide juttu mitte kuulata. Ei päästa. Püüdlejad jäävad, aga alles jäävad ka üha teadlikumaks muutuvad tervisenõudlejad.

Spordi hindamisest kumab paradoks - eitajate armee oleks justkui suur, kuid samas elatakse kaasa. Kui teha väike rahvaküsitlus, selgub ikka, et kõik teavad, mida on suutnud meie kümmekond tippatleeti, samas ei meenu riigikogu kümne tipptegija saavutused. Skandaalikesi teatakse ja kommenteeritakse viimaste puhul küll.

Eestlane teab hästi, millega hiilgab Erki Nool. Teab, et Nool ei hiilga mitte allveekabes ja Kristina Ðmigun vibulaskmises, et Andrus Veerpalu pole rahakühveldav jalgpallur, Martin Müürsepp tuntud motomees, Mart Poom hobustega harmoneeruv tippratsutaja...

Mille heaga tegelevad rahva valitud potentsiaalselt võimekad riigikogulased, seda inimesed täpselt ei tea.

Ja sellega on ka midagi öeldud.

URMAS ESLON, ajakirjanik