Kelle huve esindab tervishoiureform?

Veel mõni aasta tagasi soovitati gripi ja muude külmetushaigustega tingimata koju jääda, arst koju kutsuda, mitte levitada teel arsti juurde nakkust ja riskeerida külmetamise ning haiguse ägenemisega. Kas see soovitus kehtib? Vestlustest perearstide, Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti ning Sotsiaalministeeriumi tervishoiuspetsialistidega selgus, et küsimusele ühest vastust polegi lihtne saada. Perearst on isemajandav ettevõtja, kes saab Keskhaigekassalt nn. Pea- ja baasraha. Pearaha eraldatakse vastavalt registreeritud patsientide arvule ja vanusele. 70aastaste ja vanemate pearaha on 18 kr kuus, kuni 2aastastele lastele on eraldatud 20 kr, ja ülejäänutele 16 kr kuus. Sellele lisandub baasraha 5000 kr kuus. Pearahast peab perearst kinni maksma tellitud uuringud, analüüsid ja odavamad raviteenused eriarstidelt. Raha, mis sellest üle jääb, läheb perearsti ja tema abipersonali palkadeks. Baasraha on ette nähtud kommunaalkuludeks, täiendõppeks, meditsiiniseadmete ja vahendite soetamiseks, arvuti tarkvara täiendamiseks, liikluskuludeks, varakindlustussummadeks jne. Perearsti patsientide keskmiseks arvuks loetakse 1900. Tänavu 1. veebruarist on suurendatud koduvisiitide eest võetavat tasu. Varem maksis koduvisiit 15, nüüd kuni 50 kr. Pensionäridele, lastele, õpilastele, üliõpilastele, puuetega inimestele ja töötutele on koduvisiit tasuta.

Kas perearstid on kojukutseid hakanud vältima?

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja asetäitja IVI NORMET:

"Perearst ei tohi keelduda koduvisiidist, kui tal pole haige seisundist ülevaadet. Näiteks palub haige telefonitsi koduvisiiti, registratuuris soovitatakse aga tal arsti juurde tulla. Kui patsient leiab, et on selleks liiga haige, on õigus nõuda, et teda ühendataks perearstiga, selgitamaks, kas arsti koduvisiit on vajalik."

Tallinna Magdaleena Haigla peaarsti asetäitja Roomelt Malviste: "Ravi kvaliteet sõltub sellest, kui palju raha Keskhaigekassa arstide käsutusse annab. Tänavu eraldati eriarstidele ravikuludeks, uuringuteks ja analüüsideks mullusest märkimisväärselt vähem raha. See tähendab, et osa eriarstide tööst peab tegema nüüd perearst." Pole välistatud, et mõnikord võib ravi kvaliteet seetõttu langeda.

Kui patsiendil on tõendeid sellest, et raha kokkuhoiuga või mõnel muul põhjusel on kahjustatud tema tervist, võib ta pöörduda Eesti Patsientide Esindusühingusse (tel. Tallinnas 6 566 429). Perearsti, kui temaga ei olda rahul, võib kaks korda aastas vahetada. Aga kas on garantiid, et ka uuel arstil ei ilmne samad puudused, mis sundisid vanast loobuma? Riigiametnike jutud patsiendi õigustest võivad mõnikord jäädagi pelgalt lubadusteks, kui leidub perearste, kel on kiusatus raviraha kokku hoida. Samas on ju arstid pandud rahanappuse tõttu väga ebameeldivasse olukorda. Kindlasti häirib enamikku neist vastuolu Hippokratese vande ja turumajanduslike põhimõtete vahel.

"Tänu" tervishoiureformile on järjekorrad eriarstide juurde järsult suurenenud. Näiteks aprillis oli Tallinna polikliinikute keskmine järjekord günekoloogi juurde 21 päeva (järjekorras ootas 6956 inimest) silmaarstile 11 päeva, hambaarstile 26 päeva. Kõige kiiremini sai kardioloogi jutule - seitsme päevaga. Aga seitsme päevaga võib südamehaigega siiski paljugi juhtuda... Kas tervishoiureform pole liikumas suunas, mis asetab patsiendi ühele ja meditsiinitöötaja teisele poole rindejoont?

EERO LAIDRE,
ajakirjanik