Sidrunhape on vajalik abiline

Augustis-septembis hoogustub hoidiste valmistamine. Selleks, et purki pandud tagavarad hästi säiliksid, kasutatakse erinevaid konservante. Lisaks tavapärasele soolale, suhkrule ja äädikale leiab koduses hoidistamises rohket rakendust ka sidrunhape. Sidrunhape on looduslik orgaaniline hape, kuid tema konserveerivad omadused on nõrgad. Vees lahustunult loob sidrunhape mõõdukalt happelise keskkonna, mis pärsib mitmete mikroobide arengut.

Nagu nimetuski reedab, leidub sidrunhapet kõige rohkem sidrunimahlas, kus tema sisaldus sisaldus võib tõusta 6...8%ni. Just sidrunimahlast isoleeriski kõnealuse ühendi rootsi keemik C. W. Scheele 1784. aastal. Keemiliselt olemuselt on sidrunhape vees hästi lahustuv, värvuseta kristalne aine, mille soolad on tsitraadid. Sidrunhape on teada-tuntud toidulisand, mida lisaainete registris tähistatakse koodiga E330. Kui hoolikalt kaupluses toidupakenditele kirjapandud koostisosade loetelusid silmitseda, siis torkab silma sidrunhappe sage esinemine. Kõnealust ühendit võime leida kõige erinevamatest toiduainetest alates karastusjookidest ja lõpetades erinevate konservidega. Tavaliselt on tegemist sünteetilise sidrunhappega, mis kopeerib täpselt looduslikku sidrunhapet. Naturaalset sidrunhapet saab toota kahel viisil. Esiteks, kõnealune ühend eraldatakse looduslikust sidrunhapperikkast toorainest. Vanasti kasutati selleks peamiselt sidrunite mahla, nüüdisajal kõlbab ka ananassist saadud tooraine. Veel XX saj alguses toodeti ligi 90% maailma sidrunahappe toodangust Itaalias sealsetest sidrunitest. XX sajandi alguses avastati, et sidrunhapet saab toota ka hallitusseene Apergillus niger kasvatamisega suhkrurikkal ja samas mineraalühendite vaesel söötmel. Toidulisandina on sidrunhappel mitmeid rolle - ta on antioksüdant, happesuse reguleerija, konservant ja ka metalli-ioonide siduja. Sidrunhappe kõige tuntum kasutusala ongi eri jookide happesuse reguleerimine. Just magustajate ja sidrunhappe vahekord karastusjoogis määrabki lõviosas joogi magushapu maitsevarjundi. Lisaks aitab sidrunhape happelise keskkonna loojana edukamalt toimida ka teistel konservantidel ja toob esile ka joogi peenemad maitsenüansid. Metalliioonide sidujana säilitab sidrunhape erinevate toiduainete värvust. Veinitööstuses kasutatakse kõnealust ühendit joogi hägususe vältimiseks. Nimelt seob sidrunhape rauaioone, mis parkainetega ühinedes muudaksid veini sogaseks. Loo peategelast rakendatakse ka teatud juustusortide valmistamisel, nimelt kiirendab sidrunhappe lisamine happelise keskkonna teket.

Milleks meie organism sidrunhapet kasutab? Erinevalt teistest orgaanilistest hapetest (sorbiin-, bensoe ja propioonhape) on sidrunhape meie organismi üks võtmeühendeid, mistõttu inimorganism toodab teda ka ise. Sidrunhape toimib meie organismi rakkudes energeetilises ainevahetuses keskse ühendina, temast lähtub tsitraaditsükkel. Sidudes kaltsiumi mõjutab sidrunhape kaltsiumivarude seisundit organismis, takistades kaltsiumikesksete neerukivide teket ja kasvu. Sidrunhape on ka vesikeskkonnas toimiv antioksüdant, tegutsedes nii ka meie organismi kaitsesüsteemides. Eeltoodust võib jääda mulje, et mida rohkem me sidrunhapet sisse sööme, seda parem. Päris nii see siiski ei ole ja ülepingutada tema tarbimisega pole vaja. Üle ühe sidruni päevas pole soovitav süüa, sest ülihapu sidrunimahl võib sellisel juhul hambaemaili kahjustada. Mitme sidruni või suurel hulgal sünteetilise sidrunhappe söömine päevas viib meie organismi arutult palju seda ühendit ja see võib lõppkokkuvõttes hakata häirima organismi üldist ainevahetust, sealhulgas ka kaltsiumi tasakaalu. Samuti on liigne sidrunhappe tarbimine vastunäidustatud nendele inimestele, kes kannatavad mao ülihappesuse käes.

URMAS KOKASSAAR