Aids - kelle asi?

Vaatamata sellele, et tänavu on HI-viirusega nakatunuid avastatud üle 800, ei pea Riigikogu sotsiaalkomisjoni (!) esimees Toomas Vilosius haiguse tõrjeks lisaraha eraldamist vajalikuks.

"See on siiski ju 100 % välditav haigus," on poliitik veendunud. "Ma ei pea ju oma tilli kuhu iganes toppima ega pea endale narkootikume süstima. Kõige lihtsam on ju till ikkagi püksis hoida. Ära pane seda sinna, kuhu sa seda ei pea panema. Neid kohti, kuhu seda mõnusalt panna, on ju tuhandeid!" lahendab Vilosius vulgaarselt probleemi. Kõik teised nakatumisvõimalused kuulutab ta marginaalseteks.

Kui ennetustöötajad räägivad nakatunutest kui ohvritest, siis Vilosiuse meelest on nad oma hädas ise süüdi. Mõnes mõttes kindlasti, kuid kui hakata otsima süüdlasi, võiks ju abita jätta ka kõik need, kes on oma hoolimatusest haigeks või vigaseks jäänud. Ka nende abistamiseks "raisatakse" ju maksumaksja raha. Autojuhid, kes purjuspäi ennast vigaseks on sõitnud, kutsehaiged, kes pole kogu oma tööelu jooksul piisavalt mõelnud sellele, kuid ennast säästes töötada... Ja kas saab süüdistada näiteks mõne kuu vanuseid imikuid, kes samuti surmaviirusega nakatunud?

Olen päri nendega, kes leidsid, et üks haritud inimene nii ei oleks rääkinud. Seda enam, et tegemist oli poliitikuga, kes peaks aduma, missugune jutt sobib kodukööki või sõprade seltsi õllelaua taha, missugune aga ajakirjanduses avaldamiseks. Vesteldes ajakirjanikuga on ametnik eelkõige selle asutuse seisukoha esindaja. Vilosius ei muutnud küsitavaks mitte ainult enda sobivuse Riigikogu sotsiaalkomisjoni etteotsa, vaid heitis varju ka teistele poliitikutele.

Kui praeguseks on nakatunuid Eestis kokku juba üle 1200, siis aasta lõpuks ähvardab see arv kasvada 2000ni. Asja tõsisusele tähelepanu pöörates on aidsiennetuskeskuse juhataja Nelli Kalikova aga hakanud end tundma papagoina. Ta ei suuda panna valitsustegelasi ohtu tajuma. Endiselt ootab ta ministeeriumide koostöö käivitamist - nii justiits-, kultuuri, rahandus-, sotsiaal- kui ka siseministeeriumi.

Ent erinevalt Vilosiusest tavainimesed küll nii üleolevalt aidsiprobleemi ei suhtu. Nii tean ühte 3aastase tüdrukupõnni ema, kes ei varja muret oma lapse turvalisuse pärast. Hoolimata sellest, et nad elavad maakonnas, kus seni pole ühtegi HIV-positiivset tuvastatud. Samuti tean vanemaid, kes kolme lapsega pealinna kolisid ning sealt tagurpidi tagasi tulid. Kooli piiravate narkodiilerite, laste mitteturvalisuse jms pärast. Aga ka üht kooliõpetajat Tallinnast ja Ida-Virumaast mitmesaja kilomeetri kaugusel, kes ütleb, et ta ei taha üksi koolipidudel korda pidada: "Lastel lõhnu pole, aga silmad läigivad ja tuju on nagu joobnutel. See on jube!"

MAIO VANIKO