Suve nael: Edmontonis käib musklite väljanäitus

Maailma vilunumad kergeatleedid on kogunenud Edmontoni selgitama ala maailmameistreid. Üks kergejõustikuga seonduvaid suuremaid paradokse seisneb aga selles, et esmakordselt selgusid kuningliku ala maailmameistrid alles 1983. aastal. Tookord Helsingis peetud MMist pole möödas kahtekümmet aastatki, kuid teel Edmontonis toimuva kaheksanda MMini on läbi jõutud käia suur muudatuste tee.

Pidev teisenemine pinge hoidmiseks

Esimesed kolm MMi (Helsingi 1983, Rooma 1987, Tokio 1991) tõestasid ühemõtteliselt, et kergejõustik alana on suur ja et sündinud on maailma üks oodatumaid jõustikusündmusi, misjärel kergejõustikuelu suunajad läksid kiiresti ahnemaks ja otsustasid hakata maailmameistreid selgitama tihedemini - iga kahe aasta järel.

Uuendusele oli palju vastuseisjaid, põhiargumendiks, et tiitli väärtus kahaneb ja et kergejõustiku maailmameistrid võiksid jätkuvalt selguda nagu olümpiavõitjadki ainult iga nelja aasta järel. Kuid uuendusjõud jäid peale, võimsast sündmusest taheti välja pigistada kõik hea ja parem ning sündmust võimalikult tihti telekanalitele hiilgesummade eest müüa.

Piinliku täpsusega hoiti esialgu kinni amatörismi kui niisuguse reeglitest, võitnud atleetidele ametlikult auhinnaraha ei antud, üheksakümnendate aastate alguses peibutati võitjaid siiski juba viimase mudeli Mercedestega (Stuttgart 1993, Göteborg 1995, Ateena 1997). Kuni ühel päeval oli selge, et kunagi hakkavad võitjad ka puhast auhinnaraha kühveldama - tippatleedid lubasid MMi boikoteerida, kui nende pingutustega ei kaasne suur raha nagu GP sarja etappidel.

7. MM Sevillas 1999 oli mitmeti murdepunkt, siis võtsid kergejõustikujuhid MMide korraldamisel selge ja ühemõttelise suuna professionalismile ja ka rahale. Sai selgeks, et kahe aasta pärast Edmontonis on paljugi põhimõtteliselt teisiti.

Edmontoni MM on revolutsioon

Võitlus käib, vaatemängu jätkub, medalid jagatakse. Nagu ikka, nagu seni. Kuid MMile eelnenud IAAFi kongressil kõrvaldati rahvusvahelise kergejõustikuliidu IAAFi nimest lõpuks ometi sõna "amatöör". Amatöörkergejõustiku Föderatsioonist on saanud Kergejõustikuliitude Föderatsioon, kusjuures lühend IAAF jäi kahjustamata.

Juba enne seda oli teada antud, et maailmameister saab Edmontonis lisaks aule ja kuulsusele 60 000 dollarit auhinnatasu ja maailmarekordi eest 100 000 lisaks. Raha on varutud ka võitjale järgnenud atleetidele. Võitjale miljon krooni, teistele natuke vähem.

Raske on maailmameistriks tulla, hea on maailmameister olla.

Motivatsioon teha häid tulemusi ka MMil on saanud ergutuseks olulise lisasüsti. Põhimõtteliselt täiesti uus lähenemine, tippatleetidel pole enam põhjust kaubelda ja korraldajaid eemalejäämisega ähvardada. Ühelt poolt käib küll endiselt inimvõimete ja hetkevormi tipptestimine, kuid mitte kunagi varem pole olnud MMidel raha osa nii alasti.

Eestlasi areenil seekord ainult kaks

Eestlastest said Edmontonis stardiõiguse Erki Nool ja Aleksander Tammert, mõlemad üritasid juba 1995 Göteborgis, 1997 Ateenas ja 1999 Sevillas. Kogenud meeste neljas katse MMil, mõlemal teadmisega, et on võimalus olla edukam kui varasematel katsetel.

Kaks meie meest Edmontonis, pole palju. Sehkeldused Larissa Netðeporukiga ja viimasel minutil teatatud võistluskeeld on paras pirukas - viia inimene maailma teise otsa, et talle seal kurb tõde teatada, kuulub müstika valda. Kõik tahavad teha, asja juures olla, kuid mustvalgel kirjas olevaid reegleid hakatakse uurima siis, kui hilja. IAAFi asjamehed ärkavad viimasel minutil, Eesti asjamehed omakorda imestavad, et Netðeporuki esinemisest Sydneys Ukraina olümpiakoondises on möödas vaevalt üksteist kuud, mitte vajalikud kaksteist...

Enne Edmontoni olid eestlased või Eestimaa mehed MMil esitosinasse jõudnud kolmteist korda: Heino Puuste oli Helsingis neljas, Jüri Tamm Roomas vasaraheite hõbe, Valeri Bukrejev Stuttgardis seitsmes ja Göteborgis 12., Andrei Nazarov Göteborgis kümnes, Indrek Kaseorg Stuttgardis ja Sevillas 12., Göteborgis ja Ateenas 11., Erki Nool Göteborgis neljas ja Ateenas kuues, Aleksander Tammert Ateenas 12. ja Sevillas kümnes.

Kaseorg oleks äärepealt suutnud end pressida ka oma viiendale MMile, puudu jäi vähe - see oleks olnud pisiime.

Suurim eestlaste ja Edmontoniga seotud huvikoht oli enne algust muidugi, kas Tamme NSV Liidu koondises saadud hõbedale lisandub eestlastele lõpuks ka esimene taasiseisvumisaja medal.

On neid, kes võtavad MMiks puhkuse

MM toimub Eestist kaugel, kuid kõik sündmused tuuakse ladusalt kätte. Et kergejõustik puudutab eestlasi, siis on jälle rohkesti neid, kes rihtinud täismõnu saamiseks puhkuse augustikuu esimesse poolde. Sest milleks lugeda järelkommentaare või vaadata tulemusi teades salvestusi, kui on võimalus jälgida sündmuste kulgu ajalise nihketa. Meie oludes küll ka öösel, kuid mõnusaid unetuid on Eestis praegu sadu.

Nool Nooleks ja Tammert Tammertiks, neist tuleb nüüd ja edaspidi palju juttu. Maailma kergejõustik pakub lisaks neile kahele äärmiselt olulisi inimsaatusi ja nende tegusid, kes kogu aja suudavad, panevad imetlema ja imestama.

Marion Jones, Maurice Greene, Hicham El Guerrouj, Haile Gebrselassie, Stacy Dragila, Jonathan Edwards, Osleidys Menendez, Tomas Dvorak, Roman Ðebrle, Virgilijus Alekna, Jan Þelezny, Aki Parviainen...

Tegelikult lõputu laul.

URMAS ESLON