Psoriaas ei ole nakkav haigus

20. märtsi Terviselehes oli juttu psoriaasi (soomussammaspool) tekkest, elust koos psoriaasiga ja selle haiguse ravist Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna Nahahaiguste Kliiniku dotsendi doktor Elle Elbergiga. Seekord rääkis meile haigusega toimetulekust Rahvusraamatukogu grupijuht Eesti Psoriaasi Liidu esimees Tiina Põllumägi (56a).

Ma olin saamas 8aastaseks, kui oma vasakul küünarvarrel kareda kuiva pleki leidsin. Pehmel siledal lapsenahal tundus soomusega kaetud laik omamoodi veider. Lööve ei kadunud ühegi seebi ega kreemiga, vaid laienes tasapisi. Varsti tekkisid plekid ka küünarnukkidel, põlvedel, juustepiirdel. Laigud sügelesid ja valutasid.

Kuidas sõjajärgsel vaesel ja muredest raskel ajal psoriaasi suhtuti? Peeti tühiseks häireks?

Mäletan, et Tartu polikliiniku arst saatis mind kabinetist välja, aga ma kuulsin läbi ukse, kuidas ta emale ütles: sellest haigusest terveks ei saa. See oli mulle väga suur löök, olin lootnud, et arst annab rohtu, mis terveks teeb. Kuigi olin siis ehk ainult 9-10aastane, tahtsin nagu kõik teisedki tüdrukud ilus välja näha, psoriaasilööve häiris mind väga.

Ketendavad küünarnukid ja põlved, mis see ikka nii väga ära oli.

Lööve lõi ka mujale. Eriti tülikas ja inetu oli see juuste all, peanahk oli üleni kui kiivriga kaetud, kust juuksed läbi kasvasid. Nahatükikesi pudenes õlgadele ja põrandale. See haigus paneb inimesele omamoodi märgi, oled justkui mingil määral räpane. Esimestest kooliaastatest ei mäleta küll, et teised lapsed oleksid narrinud. Keskkooliaastail, kui lööve ägenes, tajusin küll mõningat eemalehoidmist ja vihjeid, eriti võimlemistundides. Tolle aja ravimid – tsinksalv ja väävlisalv lõhnasid pealegi eriti ebameeldivalt.

See oli ju veel pime aeg, kui psoriaasi nakatavaks peeti.

Paljud peavad praegugi. Alles hiljuti oli Lasnamäe tervisekeskuses konflikt. Noor nägus daam, kes arsti loaga ujulasse tuli, sai tunda teise ujulakülastaja rünnet, kes karjus talle näkku: mis arst see teil küll oli, kes ütles, et psoriaas pole nakkav! Niisugune rumalus pole kuigi harukordne. Minul on olnud sel puhul tahtmine öelda, et inimesed, te suhtlete sageli tõepoolest nakkuse kandjatega, ainult et nende viirused ja Kochi kepikesed pole nähtavad. Olen siis aga ennast talitsenud ja püüdnud ka ütlejaid vabandada: elu on närviline ja väsitav, pidev võitlus igapäevase leiva eest – eks siis valata ängi ka nende kaela, kel süüd polegi.

Psoriaas on ravitav. Kuidas teie seda väidet kinnitaksite?

Selle haiguse sümptomid ja põhjused on äärmiselt individuaalsed, seepärast on erinev ka ravi ja paranemine. Paljudel ilmneb elu jooksul vaid nö kontrollplekike, mis ei laiene kunagi. Teisel võib suur osa kehast koldeliste punetavate kettudega kattuda. Üsna sageli haigestuvad ka liigesed, see on psoriaatiline artriit, sümptomitelt ja ravilt sarnane reumaatilise liigesepõletikuga: liigesed on turses, valutavad, jäigastuvad. Paljudel kahjustuvad ka küüned, kusjuures sümptomid on sarnased seenhaigusega. Üldse on aga psoriaas krooniline haigus, mis ägeneb lööbe laienemisega, paranedes ei pruugi kehale nähtavat märkigi jätta. Haigus võib taanduda aastateks. Ühel taanduvad haigusnähud suvel päikesega, teisel võib aga päike haigust ägestada. Merevesi ja veeprotseduurid mõjuvad parandavalt aga vist kõigile tõbistele. Kuidas ma kinnitaksin, kas psoriaas on ravitav? Kui hoida tihedat koostööd arstiga, pidevalt raviga tegelda ja kui jätkub ka raha, võib saada väga hea tulemuse.

On siis psoriaasiravimid väga kallid?

Jah, preparaate, mida saab 90% mahahindlusega, on mõni üksik. Peale rohtude vajame ka spetsiaalseid ðampoone ja seepe, ravitulemuse hoidmiseks nahka pehmendavaid kreeme. Viimaseid kulub, olenevalt psoriaasi ulatusest, aasta jooksul kilogrammide kaupa. Muide, ühed paremad nahka pehmendavad ning põletiku ja ketenduse vastased salvid on välja töötatud AS Ortol koos Tallinna Nahahaiguste Haiglaga.

Ütlesite, et teismeliseeas oli lööve äge. Kuidas sellest lahti saite?

Kahjuks pole siiani päris lahti saanud. See on olnud pideva enesehoolde tulemus. Mul on olnud head arstid, kellega oma probleeme arutada, ka on ravimid tõhusamaks muutunud. Kui haiguse algaastail olid väävel-, tsink- ja salitsüülsalvid, siis hiljem on lisandunud mitmesugused hormoonsalvid. Peale ülikooli lõpetamist hakkasin ka ise oma haiguse kohta kirjandust uurima, sest tahtsin haigusest aru saada. Omaaegsetel arstidel puudus tava patsienti igati informeerida. Käisin korduvalt lõunas sanatooriumis, pehme merevesi, mineraalvee vannid ja põike mõjuvad minu häire puhul väga soodsalt.

Teatavasti peetakse üheks psoriaasi vallandajaks stressi. Kas olete seda seost märganud?

Olen. Kuigi samas ka üsnagi ebameeldivad olukorrad ei pruugi haiguse ägenemist välja kutsuda ja rahulikul eluperioodil võib see ootamatult juhtuda. Veel kord: psoriaas on erinevatel inimestel erineva haiguspildi ja kuluga.

Mis toitu te süüa ei tohiks?

Haiguse algusest mäletan, et keelati süüa muna ja soolast toitu. Toitumissoovitused on tihtipeale vastukäivad. Igal juhul tuleb kasuks tervisliku toitumise soovituste järgimine. Mina söön peaaegu kõike, eelkõige aga rohkesti juurvilja ja rohelist. Väldin välismaiseid säilituslisandiga saadusi.

Teie kui Eesti Psoriaasi Liidu esimees suhtlete tihedalt näiteks Soome psoriaasihaigetega. On nende ravivõimalused paremad?

Soomlastel ja rootslastel on üle terve maa suurepärased tervisekeskused, kus on võimalik saada arsti konsultatsioone, mitmesuguseid raviprotseduure, ka valgusravi, mis on riigi poolt doteeritud. Soositud on kliimaravi. Näiteks asub Gran Canarial Põhjamaade ühine tervisekeskus, kuhu saadetakse haigeid arstide poolt jälgitavale ravile. Tõsi, ülemere patsientidel on küll parem elukvaliteet, aga seda häiret esineb seal sama palju kui meil, 2–3% elanikest.

Eesti Psoriaasi Liidu nimekirjas on 208 inimest. Mida koos ette võtate?

208 inimest on ainult sajandik psoriaasi põdejate arvatavast hulgast. Eesti Psoriaasi Liidu tegevus on suunatud oma liikmete, nende lähikondsete ja kõigi psoriaasihaigete harimisele, et aidata üle saada haigusest tingitud kompleksidest. Regulaarselt toimuvad teabepäevad ja koolitused erinevatel teemadel spetsialistide ja ravimifirmade osavõtul. Korraldame väljasõite, käime saunas. Traditsiooniks on kahepäevane sügisseminar Nelijärvel. Sage esineja meie üritustel on Liidu üks asutajaliikmeist dotsent Elle Elberg. Kord kvartalis ilmub meie teabeleht Ketu. Kavas on järjekordne koolitus stressiga toimetulekuks.

Tiina Põllumägi, te võtate iga päev üle tunni aja vastu psoriaasihaigete telefonikõnesid. Mis nõu teilt küsitakse?

Mõni on avastanud endal esmakordselt haigussümptomid ja küsib ahastuses, mida ette võtta. Igale inimesele on ju peale hea tervise oluline ka välimus. Psoriaas on aga tõbi, mis võib selle haiguse kandja välimuse muuta ebaesteetiliseks. Teine küsib teavet uute ravimite kohta. Kolmas tahab jagada muret, et lööve on üle paari aasta taas avaldunud. Emad-isad räägivad oma psoriaasihaigetest lastest. Paljudele toob kergendust kasvõi see, et saab oma kahtlustest ja valust kaaskannatajaga rääkida. Soovi korral jääb helistaja anonüümseks, ma ei küsi ise kunagi helistaja nime ega aadressi. Minu telefoninumber on aga huvilistele teada: õhtuti 662 1250 ja mobiiltelefon 051 65 398. Lõpuks tahaksin öelda, et teadlased tegelevad pidevalt uute ravimite väljatöötamisega ja mõjus psoriaasiravi võib lähemas tulevikus reaalne olla.

JUTA ÜTS