Mujalt maailmast
Inglise haiglad ootamatult mustad

Nõrganärvilistele on Briti ajalehtedes päris iga päev hirmutavat lugemist. Kui tegu pole uute avastustega tervist kahjustavast toidust, rahvusvahelise või kodumaise terrorismiga, siis jätkub küllalt õnnetusi, kadunud inimesi või kohtuprotsesse kurjategijate üle, millest leht saab kirjutada. Või on jutt raudtee kehvast tööst või tervisesüsteemi probleemidest. Ja ometi üllatas ka siinset karastatud lugejat uudis haiglate ebahügieenilise olukorra kohta. Tolmurullid voodi all, mis tulid ilmsiks kontrollreidi käigus, meenutasid mulle aastatetagust sanitaride põuda Eestis, kui isegi haigeid pandi põrandat pesema. Siin riigis on küll palgaliste põrandapesijate vähesuse põhjus teine kui omal ajal N Liidus - haiglad tahtsid kulutusi kärpida ja raha kokku hoida - ent tulemus on sama.

Kui haiglate mustus avalikkusele teatavaks sai ja riigikontrolör teatas, et 5000 inimest sureb aastas haiglast saadud nakkuse tõttu, lubas valitsus kohe 60 miljonit naela haiglate puhastamiseks. Praeguseks on sellest möödas kaks aastat, ent olukord pole oluliselt paranenud, ehkki tolmurulle enam pole. Nüüd vohavad haiglates antibiootikumidele mittealluvad nakkused, mis ikkagi tähendab musti haiglaid. Mullu leiti taolisi pisikuid (kõige enam tuntut kutsutakse lühendiga MRSA) 9 kuu jooksul 5500-l juhul. See on esimene ja seni ka ainuke periood, mille kohta eksisteerib taoline statistika.

Mida siis küll teha? Olukord tuletab väga meelde lindu, kel on nokk kinni, saba lahti. Kui haiglad tühjendaksid palatid haigetest ja teeksid seal järjekindlat puhastustööd, kaoks küll nakkus, ent pikeneksid patsientide juba niigi pikad järjekorrad. Valitsus on samas andnud kindla ja selge lubaduse, et järjekorrad peavad vähenema. Praegu on riigis 21 400 inimest, kes on oodanud operatsioonijärjekorras rohkem kui aasta - ja valitsus on uhke, et arv näitab alanemistendentsi. Ja nii ei saa haiglad lubada haigetevoolus mingit pausi. Tegelikus elus selgub aga ikka ja jälle, et mõni haigla pole andnudki tegelikku informatsiooni järjekorras olijate kohta, vaid on arve kunstlikult lahterdanud - on tekkinud eeljärjekorrad, et tegeliku järjekorra pikkust vähendada!

Ja nii polegi probleemile selget lahendust. Kindlasti tekitab see ärevust oma järge ootavates patsientides. Niigi pika ootamise järel ei taha vaevaliselt ja valudega ringi liikuv inimene, kelle lootus on uuel puusaliigesel, et kauase ootamise järel ta veel teatud ajaks pisikuga voodihaigeks jääks.

TIINA TAMMAN