Naat, va nadikael

Naat nadikael, mõtlen, kui teda lillepeenardelt rohin. Mulle meenuvad ka kaugest minevikust taimeteadja Aime Sügise mingid retseptid naadi kasutuse kohta. Kas tõesti see paha naat peaks olema söödav või üldse kuidagi kasulik inimorganismile?

Näri naati! Kohutav ju!

Lähen tuppa, pesen rohimisest mustad käed ja viskan pilgu raamaturiiulile. No kui olla uudishimulik, siis miks mitte pisut raamatutesse vaadata. Eks sealt saa teada.

Ja loengi targast raamatust, et naat on parim varakevadel. Siis, kui maast kerkivad lehed on veel heledad ja kortsus. Hiljem pole neil enam seda jumet ja maitset ja siis soovitab tark raamat sda tarvitada koos kõrvenõgese, hanemaltsa ja iminõgesega. Ilmselt on suupärsem.

Jah ja veel soovitatakse koguda kimpu kõik naadid, mis varasuvel ette juhtuvad. Et kui ei suudeta neid ära süüa kevadel, siis kuivatada talveks. Ja kitsedele-küülikutele olevat see suisa maiuspala.

Ja ole sa lahke, isegi naadisupp ja -hautis on olemas.

Naadisupp
1,5 l rootsudeta naadulehti pestakse -keedetakse soolvees pehmeks. Nõrutatakse sõelal, hakitakse peeneks. Lisatakse 3 spl jahu. Kastrulisse susatakse 1 spl võid e rasva, lastakse püreel pisut podiseda, siis lisatakse 2 l keevat vett ja puljongit. Suppi pannakse oola, suhkrutja pipart. Kõik see värk tehakse kartulijahuga tummisemaks ja lastakse kaane all 10 min keeda. Serveeritakse keedetud muna või tervete redistega. Peale raputatakse peterselli.

Naadihautis

Pool kilo naadilehti keedetakse soolvees pehmeks. Nõrutatakse ja hakitakse 3 spl jahuga peeneks. Potis sulatatakse 1 spl rasva, lisatakse püree, piima või vett. Maitsestatakse soola, suhkru ja pipraga. Samasse hautisesse võib lisada ka hanemaltsa, piimohaka ja hapuoblika lehti.

Kirjutage, kas teile istub naat?

SILLE MAKSIMOV