Lugeja küsib
Liilia V. Tallinnast küsib, mida endast kujutab paanikahäire.

Paanikahäire nõuab püsivat ravi

1980. a võeti psühhiaatrias kasutusele paanikahäire diagnoos. Selle tõve näol on tegemist psüühilise haigusega, mis vähendab elukvaliteeti ja kahandab töövõimet. Paanikahäires on keskne ahistus e paanikahoog. Seda iseloomustab äkki tekkiv tugev hirmutunne, mis muutub eriti pingeliseks mõne minutiga ja kestab seejärel veel paar minutit. Hoogudele lisanduvad veel somaatilised häired: südamekloppimine, õhupuudus, pearinglus, tasakaaluhäired, suu kuivamine, higistamine, käte värisemine, krambid kõhupiirkonnas, poomistunne kõris, külmad ja kuumad värinad nahal.

Esimene paanikahoog tuleb alati üllatusena. Ehmatuse järgselt tekib inimesel sageli tunne, et hood hakkavad korduma, mistõttu hirm nende ees süveneb. Tüüpilised paigad ja olukorrad, kus paanikahäire välja võib lüüa, on seal, kus liiguvad rahvamassid, näiteks järjekorrad kauplustes. Samuti kipub paanikahäire tekkima teatris, ühistranspordis, sildade ja väljakute ületamisel. Mitmed patsiendid hakkavad selliseid kohti vältima ja on hirmust tõttu võimalikult palju kodus.

Paanika tekib sageli seal, kus liiguvad rahvamassid.

Paanikahäired saavad tavaliselt alguse lapsepõlves

Tavaliselt juba enne kümnendat eluaastat. Paanikahaiged on elus sagedamini kogenud vanemate kaotust, lahutusi jm negatiivseid emotsioone. Mõnedes teadusuuringutes on esile toodud, et mida nooremalt haigus algab, seda enam on tegemist päriliku eelsoodumusega. Üle 50aastasel inimesel diagnoositakse harva paanikahäiret, või kui selline haigus esineb, siis on tegemist mingi kehalise haigusega kaasneva kõrvalsümptomiga. Paanikahaiged kannatavad sageli ka sotsiaalse foobia ehk teatud liiki paikade hirmu all. Kliiniliselt juba 80 kuni 90 protsendil juhtudel lisandub paanikale agararofoobia, millele on iseloomulik, et hirm tekib kohtades, kust väljapääs võib olla raskem. Hämmeldus ja ahistus kasvavad, kui haigushoo tekkimisel kohe abi ei saa.

Teatakse, et 25 % paanikahäirega patsientidest liialdab alkoholi kasutamisega. Keskmise raskusega paanikahoogude korral esineb tavaliselt neli hoogu nelja nädala vältel, raskeloomuliste paanikahäirete korral aga neli hoogu nädalas. Ühtlasi leidub patsiente, kellel haigushoog tekib mitu korda päevas.

Respiratoorsed paanikahäired on seotud hingamiselundite funktsiooniga. Sellised hood on raskemad oma vormilt ja sümptoomidelt ning kestavad kauem. Respiratoorsete paanikahäirete iseloomulikeks tunnusteks on südamekloppimine, valud rinnus ja hingematmishood ehk õhupuudustunne.

On teada, et 40 % paanikahaigetest on lapsepõlves põdenud astmat.

Ravi

Paanikahäirete ravimisel saadakse kõige paremaid tulemusi psühhofarmakoloogia, ja kognitiiv- analüütise psühhoteraapia võimaluste ühisel kasutamisel. Antidepressantite kasutamisel võib algul esineda iiveldust, väsimust, peavalu. Mõne päevaga need häired mööduvad ning vastavalt kliiniliste sümptomite kadumise tuleks annust tõsta. Paamikahäire ravi kestvus on 2-3 kuust kuni aastateni. Ravimi tarvitamise lõpetamine peab toimuma pikkamööda. Paanikahäire ravimisel on oluline ka tuge pakkuv psühhoteraapia. Samuti kasutatakse rühmateraapiat. Kognitiivne teraapia õpetab patsienti käituma vastavates olukordades ja säilitama sellistes olukordades enesekontrolli. Vaatamata arstiteaduse kiirele arengule on paanikahäirete ravimisel ja diagnoosimisel veel palju arenguruumi nii psühhiaatrias kui ka perearstide töös.

JAAN OLARI,
psühhiaater