Hommik on õhtust targem

Päiksepaisteline maihommik. Väikese rõõmu tund. Tund, mis pole askelduste tarvis. Hommikukohv. Kuidagi ei saa ilma kange ja aurava turgutajata. Pilk hommikustele ajalehtedele ja hommikutelevisiooni mängumaale.

Hommik on õhtust targem. Vanasõnad on paljukogenud inimkonna ohe. Sageli on neis enam iva, kui arvata oskame.

Päev. Lihtsad asjad. Paberid. Sõnad paberil. Mõtted. Telefon, Priskilla...?, ei, kolleeg tahab nõu, kujundaja materjali, intervjuu...

Lihtsad asjad ongi vaat et kõige keerulisemad ning kui päevast päeva kohata ühtesid-samu inimesi, muutuvad nad meie elu pärisosaks. Ja kui nad juba meie ellu kuuluvad, tahavad nad tingimata seda muuta. Sageli on neil raskusi oma elu elamisega.

Päev kerib õhtusse. Taevas on veel läbitungivalt selge nagu mälestus. Meelelahtuste ja jutuvestmiste õhtu pole veel alanud. Hämardub. Mõtted ei järgi enam sirgjoont. Nad ekslevad sik-sakiliselt läbi kõhkluste ja eituste, paranduste ja kindlate otsuste, mille pöörises läheb kaotsi just see õige väide.

Hommik on õhtust targem.

SILLE MAKSIMOV