Lugeja küsib
Veenidega jändamine on lõputu tegevus
"Olen juba 71 a vana. Ammu, siis, kui last kandsin, hakkasid mul parema jala veenid laienema. Käisin haiglaravil, kus tehti operatsioon. Teatud
aeg nad tunda ei andnud. Siis tekkis uus laienemine. Käisin taas haiglaravil, tehti uus lõikus. Siis oli tükk aega rahu. Nüüd hakkavad veenid
jälle pisitasa välja sopistuma. Ei oska otsustada, mis oleks parem - kas uus lõikus või süstid."
Dr Viktor Vassiljev:
Veenidega jändamine on lõputu, sest õnneks või õnnetuseks on neid inimesele suure varuga antud.
Veenilaiendid tekivad inimestel, kel selleks pärilik eelsoodumus. Naistel tekib veenilaiendeid raseduse ajal, sest siis on kubemeveenide
läbilaskevõime väiksem ja just seepärast kipuvadki raseduse lõpupoole jalad paistetama. Soodustavaks teguriks on ka püstijala või istuv töö,
mille puhul veri jääb jalaveenidesse pidama ja venitab nad välja. Veri tuleb südamest jalgadesse mööda artereid ja veenide kaudu peab uuesti
südame poole jooksma. Ja kindlasti on tal kergem ülesmäge liikuda, kui säärelihased rütmiliselt kokku tõmbudes veenidele suruvad ja verd ülespoole
pumpavad. Jalaveenides on ka tagasivoolu takistavad klapid, lihaste töötades surutakse veri mööda veeni ülespoole ja klapp ei lase tal uuesti
alla langeda. Kui inimene pikemat aega jalgu ei liiguta, ei pumpa säärelihased verd ülespoole, veri koguneb veenidesse ja venitab need välja. Kui
veeni seina lihaskiht on nõrk (päriliku eelsoodumuse, mõne haiguse või lihtsalt vanaduse tõttu), siis ei suuda veen niivõrd kokku tõmbuda, et
tagasivooluklapid korralikult sulguksid. Verd koguneb veenidesse veelgi rohkem, ja lõpuks annabki mõnes nõrgemas kohas veeni seina lihaskiht järele,
ongi veenilaiend käes. Profülaktika mõttes on kasulik käia, joosta, tantsida, lihtsalt jalalt jalale tammuda ja igal muul võimalikul moel jalalihastele
koormust anda.
Ravi
Alguses veenilaiendid ei valuta ning neid võetakse kui kosmeetilist defekti. Sel etapil tehakse ka säästvaid operatsioone, mis võimalikult väikse
armi jätavad. Pisema veeni puhul aitab süstist, mille toimel veeni seinad kokku kleepuvad. Võimalik on lausa paarimillimeetrise ava kaudu viia veeni
elektrood, millega veenilaiendit kõrvetatakse. Tekib väike põletikukolle, misjärel vastav osa veenist lihtsalt ummistub ja koos sellega kaob ka veenilaiend.
Jääb oht, et neid tekib hiljem juurde ning sellepärast tuleb veresoontearstiga (või ka kirurgiga) nõu pidada, milliseid ravimeetode vahepeal kasutada.
Üks võimalus on Troksevasiini kapslid või salv. Et mõlemat tehakse hobukastani ekstraktist, siis samahästi võib kasutada määrimiseks kastanite peal hoitud
piiritust, juua kastanimunade keedist või lisada toidule kastanijahu. Põletikuvastase ja desinfitseeriva toimega on saialill. Kasutatakse
kompressina, kuid esimesel korral tuleb ettevaatlikult proovida, kuidas nahk kannatab, sest saialill on ärritava toimega.
Üks tõhusamaid retseptita saadavaid ravimeid on Lioton 1000 geel, mida määritakse valutavatele ja põletikulistele veenilaienditele. Lahtistele
haavadele ja haavanduvatele pindadele see ei sobi. Lioton vähendab valu ja kiirendab veenipõletiku paranemist, väldib verehüüvete teket ning soodustab
juba tekkinud hüübe imendumist. Toimeaineks on hepariin, mida Lioton sisaldab suuremas kontsentratsioonis kui paljud teised saadaolevad hepariinsalvid.
Lioton kiirendab ka igasuguste verevalumite ja sinikate kadumist. Ühe tuubi hind on apteegis veidi üle 60 kr, mis pole sinise silma eest palju,
aga veenipõletikuga pensionärile ka mitte väike raha.
Kallid kuid vastupidavad
Veenilaiendid, mis käies valu teevad, vajavad elastiksukka. Vanainimese veenilaiendeid need küll välja ei ravi, kuid hoides tihedalt sääre ümber
ei lase veenidel rohkem venida, võtavad valu ja paistetuse vähemaks. Neid võiksid kanda ka täiesti terved inimesed, kelle töö on seotud pikemaajalise
paigalseismise või istumisega. Kes on veenisukki proovinud, kinnitavad, et nendega väsivad jalad vähem. Kallivõitu nad ju on, kuid need võivad aasta
ja rohkemgi vastu pidada.
Masseerida ei või
Veenilaiend teeb valu, kui selles tekib põletik. Siis tuleb kähku veresoontearst-vasoloog üles otsida, ja kui sellist spetsialisti saja kilomeetri
raadiuses ei leidu, jääb asi kirurgi ravida. See ei pea alati lõikust tähendama, sest on ka teisi meetodeid. Kuid juhul, kui veenilaiend on paar
korda põletikus olnud, on targem ta siiski ära lõigata, sest rahule ta enam ei jää. Pealegi tekib kroonilise põletikuga veenilaiendites verehüübeid
e trombe, ja kui mõni selline lahti pääseb, liigub ta vereringvooluga otse südame suunas ja kui mõne suurema arteri ummistab, võib asi paari
minuti jooksul äkksurmaga lõppeda. Sellepärast ei tohi veenilaienditega jalgadele massaazi teha. Vanainimesel on suurema veenilaiendi kohalt
nahk õrn ja seda vigastades võib tekkida tülikas, aeg-ajalt veritsev haavand, millest lahti saada teinekord ei õnnestugi.
Veenilaiend ja süst
Suuremaid veenilaiendeid süst ära ei kaota, annab vaid ajapikendust. Ning paraku tuleb mõne aja pärast uuesti sama probleemi ees seista -
kas teha süst või lõikus. Arvan nii, et targem on kohe ära lõigata. Otsustajaks jääb siiski kas veresoontearst või kirurg.
Iga kord, kui istute, jalad lauale visata. Või vähemalt pingikesele toetada, et jalad oleksid kõrgemal ja veri veenidest ilusti ära voolama
pääseks. Vanas pehmes ja mõnusas tugitoolis istudes aga surutakse veenid kahes kohas - kubemes ja põlveõndlas - kinni ja nii jääbki veri
veenidesse pidama, venitades neid niikaua kuni mõni nõrgem koht järele annab.
