Kui stressist saab kord depressioon

Psühhiaater Anne Kleinberg, teie intervjuust Terviselehele 10. detsembril oli peaaegu uskumatu lugeda järgmisi arve: stressis olevate inimeste arv (87%) on Eestis kaugelt suurem kui elust rõõmu tundvate inimeste arv (53%). Me oleme ju siis sügavalt haige rahvas?

Andmed on pärit sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar-Polli uuringust, mille kohaselt inimesed ise on avaldanud arvamust oma hingelise seisundi kohta. Nii et usaldusväärse firma poolt korraldatud uuring, peaks olema küllaltki tõene.

Tullakse siis sageli oma hingehäirega arsti juurde?
Mitte eriti. Meil on levinud arvamus, et sellest tõvest tuleb igal juhul ise jagu saada, mitte tohtrit tülitada. Kõigepealt kurdetakse hingevaeva oma lähedastele, harva perearstile, veel harvem psühhiaatrile. Asi ei olegi selles, nagu sageli arvatakse, et inimene end "hulluks" kardab tembeldatavat, vaid selles, et ta ei oska oma seisundi tõsidust hinnata. Stressi peetakse eluoluliseks raskuseks, et "mis see arst sinna parata saab". Kahjuks ei teata, et spetsialistil on oskus probleeme nii avada, et patsient oma stressi juhtima ja uusi lahendusi leidma õpib.

Ajakirjanduses ilmub veergude kaupa näpunäiteid, kuidas stressist vabaneda, a la mõelge positiivselt, tundke rõõmu väikestest asjadest.

Pealiskaudseist nõuandeist võib sügavast stressist üle saamiseks väheks jääda. Inimene ei suuda neist endale individuaalset leida või siis nõuandeid ellu viia. Tihtipeale võetakse niisugustest üldistest näpunäiteist maksimalistlikem: hakatakse päevapealt pidevat füüsilist trenni tegema, paljudes huviringides käima, ja jõutakse ülepingutuse või pettumuseni: "ma ei tule toime, olen määratud läbikukkumiseni". Inimeste valmisolek üheseid lahendusi leida on paljude haiguste puhul liiga kõrge, tahetakse vaheetappe läbimata mäetippu jõuda.

Mis on stressi ja depressiooni vahe? Tavainimene kasutab neid termineid sageli kattuvalt.

Stress on oskamatus pingetest tekkinud olukorraga piisavalt toime tulla. Krooniline stress, mis päädib ülekoormusele ja pingetele allajäämisega, võib kujuneda ärevus- või paanikahäireks, mõneks kehaliseks haiguseks nagu näiteks maohaavad. Või ka depressiooniks. Depressiooni esimesi tunnuseid on krooniliselt alanenud meeleolu ja teotahe. Inimene ei suuda talle varem heameelt valmistanud asjadest rõõmu tunda. Näeb ainult oma vigu, tekivad enesesüüdistused, une- ja isuhäired, keskendumisraskused, lootusetus tuleviku suhtes.

Kas depressioonist võib üldse oma jõududega välja tulla?
Jah, kui inimene on leidnud endas taastuva energiaallika ja kui pole tekkinud ohtu krooniliseks kahjustuseks, mis on juba tõesti raskelt ravitav. Pikka aega depressiivsel inimesel tekib lõpuks nii suur energiapuudus, et ta ei jaksa enam tööle minna, kaotab oma koha, raske on luua toimivaid inimsuhteid. Just esimesi depressiooniepisoode peaks põhjalikult ravima, et järgnevate kordumise tõenäosus väiksem oleks.

Võib niisugune iseeneslikult mitte paranenud depressioon ka raskemate vaimsete häireteni, näiteks skisofreeniani viia?
Ravimatu depressioon just skisofreeniani ei vii, küll võib aga tekkida psühhootiliste joontega depressioon, millel on skisofreeniaga sarnased sümptomid - mõtlemishäired, passiivsus, häälte kuulmine. Palju sõltub inimese psüühika eelsoodumusest.

Meil on levinud ülioptimistlik väljend "Kes on öelnud, et elu peab kerge olema?" Kannatatakse hambad ristis, kuni lõpuks heal juhul ise või lähedase toel psühhiaatri juurde jõutakse. Kas teiegi soovitate siis metsajooksu?

Muidugi mitte. Kuigi ma võin niisuguseid võtteid, inimese reaalsest suutlikkusest lähtuvalt, ravi kõrvale soovitada. Sageli tuleb aga kõigepealt kirjutada ravimeid, et tekitada tõuge. Tingimata püüan saada ülevaate patsiendi eluviisidest: kus elab, kellega suhtleb, kuidas sööb. Et mudeldada tema rahakotist, elukohast ja suhetest lähtuv realistlik aktiviseerimise plaan, kuidas hakata igapäevaellu tagasi pöörduma. Patsiendi silmis on ümbruskond temast eemale tõmbunud, isegi vaenulik, ta on üksi jäänud. Abikaasa või mõne teise lähedase lohutavad sõnad jooksevad tavaliselt liiva.

Terviselehele helistas õnnetu ema väikelinnast ja palus abi tütrele hea psühhiaatri leidmiseks Tallinnas. Keskkooli ühes viimastest klassidest õppiv tütar on pikka aega koolist puudunud. Konutab diivaninurgas. Räägib, et ta on inetu ja paks. Kusjuures ongi kaalus palju juurde võtnud, sest sööb peaaegu vahet pidamata. Doktor Kleinberg, kuidas te niisugust tüdrukut aitaksite?

Abi algab eelkõige sellest, et inimene on nõus seda vastu võtma ja arsti juurde tulema. Ema kaudu tuleks selgusele jõuda, kas see on depressioon või mõni muu psüühikahäire, mis tüdruku eraldunuks on teinud, ja ema mõtlemise ja suhtumise muutmise kaudu tüdruku mõtlemise muutmiseni jõuda. Noortel võib niisugune käitumine ka vastupanu või kellegi või millegi eitamine olla. Muide, selles linnas, kus tüdruk elab, töötab väga hea psühhiaater.

Siin tuleb mängu väikese koha probleem "kui teised äkki teada saavad, et ma psühhiaatri juures arvel olen". Mõnele inimesele on ju väga tähtis, mis teised temast räägivad.

Kui inimese enesehinnang on juba teiste arvamusega madalaks löödud, siis läheb see tõesti talle korda. Üks ravitöö aluseid on ka jõuda sellele pinnale, et inimene hakkaks nägema ja hindama oma väärtusi, leidma jõudu väärtushinnangute muutmiseks. Meil on siin ilmas elada üksainuke elu. Kas me veedame selle pidevas muretsemises, mis teised võib-olla meist mõtlevad või elame oma elu maksimaalselt mõnusalt, võimalikult nii, nagu me ise parimaks peame.

Ei ole küll käepäraseid andmeid, aga kuuldavasti kasutavat keskmine ameeriklane hingehäirete raviks palju rohkem antidepressante ja rahusteid kui keskmine eestlane.

Ameeriklase "ravimilembuse" taga võib olla pigem võimas ravimifirmade reklaamikampaania. Igasugune ravim on kehale koormus ja peaks nii füüsiliste kui vaimsete häirete ravil ainult abivahend olema. Tänapäeval maailmas välja töötatud psüühikahäirete ravimid on Eestis enamasti kõik saadaval. Selles osas on Eesti väga novaatorlik riik.

Kui kaua antidepressante tavaliselt võtta tuleb?
Pool aastat kuni aasta. Kui ravi lühemat aega kestab, on kordumise oht 80-90%. Depressiooniravi esimeste nädalate ajal peaks inimene üldse vähemalt kord nädalas oma arstiga kontakti võtma, kasvõi telefoni teel. Pikka aega muutumatult raske kõrvaltoime puhul vahetab arst ravimi välja.

Antidepressandid mõjuvad nii aju kui kogu keha ainevahetusele ja on toimemehhanismilt suhteliselt sarnased. Neid nüansside järgi valida oskab arst oma kogemuste, ravimi informatsiooni ja patsiendi seisukorra järgi. See ongi arstikunst.

JUTA ÜTS

 

Aeg on Terviseleht ära tellida

Terviseleht on Facebookis

Pakume tööd

Varjatud toidutalumatuse artiklid

 
Kas seksuaalkurjategijate keemiline kastreerimine peaks olema Eestis lubatud?
jah, vabatahtlikele
jah, sunniviisiliselt
ei mingil juhul
terviseleht@terviseleht.ee Delfi