Üks ring on täis saanud. Olümpiamängud on möödas, edukad pärjatud, autasustatud ja rahaga üle külvatud ning olümpiaraamatudki on juba ilmavalgust näinud. Jätkub rahulikum aeg, mil võib veenduda, et sport ei koosne ainult olümpiamängudest ja tippatleetide vääristegudest, vaid on laiem ja mitmekesisem nähtus.

Meil on sport praegu isegi nii mitmekesine, et elavnevad jutud selle ümber, kui palju alasid ikkagi harrastamiseks vajame ja paljusid neist toetada jõuame. Selliseid jutte on puhutud eri aegadel – neid heietati juba siis, kui oli veel sügav stagnaaeg, võimendati, kui Eesti taasiseseisvus ja ega praegusekski midagi muutunud ei ole. Ilmselt ei muutu ka edaspidi, sest tegelikult ei ole ühe või teise ala arendamiseks vajalikud, võimalikud ja eraldatavad summad nii suured, et annaksid põhjuse rääkida ühe lubava ala elamisest teise kulul. Ja kus tõsitegijaid, sinna tekib ikka ka toetus. Küll sponsoritelt, küll riigilt. Et aina on vähe, on praegu niisama loomulik nagu seegi, et ka paljudel teistel elualadel jääb raha pidevalt puudu.

Aga uued, ekstreemsed nishialad, mida iga päevaga lisandub, neid ei pea küll takistama ega ära keelama, kuigi ka need vajavad ju eluspüsimiseks mingit rahatuge. Pealegi: suurt rahatuge uudisalad riigilt ei leia, elatakse sponsorite ja iseoma rahakoti najal.

Milline võimaluste maa ikkagi sport on, millised uued alad meil kõik juurduma on hakanud! Neid uusi sportlikke harrastusi pole siin mõtet üles lugeda, need vilksatavad ajakirjandusest niigi aeg-ajalt läbi, ja harrastajaid on juba sadu. Aga kui ikkagi peaks loendama, saaks kokku mitukümmend uut ala. Õnn kaasa, peaasi, et inimene ka oma keha eest hoolt kannab.

Tegelikult ongi nii, et ajal, kui õed Shmigunid alustavad Euroopas uut suusatalve ja meie parimad pallurid üritavad nime teha erinevate riikide sarjades, harrastavad kümned ja kümned spordiüldsusele tundmatud inimesed Eestis mingit väikest uudisala, saavad kätte vajaliku kehalise koormuse, käivad seejärel dushi all, pesevad higi maha ja tunnevadki end inimesena.

Ja ka nii on, et ajal, kui arvuti- ja arvamisefännid ummistavad portaale hinnangutega Markko Märtini ja Erki Noole esinemistele, unustades koormamata iseoma keha, sörgivad või pedaalivad sajad tavaharrastajad ikkagi Eestimaa teedel või metsaalustel.

Pole see mingi illusioon või unistus, et nii oleks. Nii ongi. Osavõtjate arv rahvajooksudel ja rattarallidel kasvab. Ja sinna ei minda enam nii, et üldse poleks treeninud. Viimasel ajal näeb Tallinnas ka üha rohkem kepikõndijaid, kellest mõned on alustanud oma uue hobiga küll õhtuvidevikus. Kes pärast tööd, kes seetõttu, et pole veel uudistajate pilkudega harjunud.

Hiljuti sattusin aga vallateel kokku vaikselt sörkiva naistavajooksjaga. Pillasin lause, et jaapanlased peavad tervise tugevdamisel piisavaks, kui inimene liigub oma kondijõul kaheksa kilomeetrit päevas, ja et sel juhul rohkem kehalist koormust vaja ei lähegi. Vaikselt sörkiv naishing teatas seepeale, et tema jookseb üle päeva seitse ja pool kilomeetrit, ja et ka pole viga.

Eks igaüks teeb oma valiku. Sport on võimaluste maa. Kes ei suuda või ei taha maksta lakkekaranud tunnitasu ujula, tenniseväljaku või uisujää eest, valigu miskit muud. Kasvõi mõni uus nishiala. Või mingu lihtsalt metsa alla, rattarajale, suusalumele – seal pole mingit tunnitasu.

URMAS ESLON