Terviseleht nr. 27, 24. august

Raske elu lihtne lugu
PIRET MÄENIIT

Pealkirja võiks sõnastada ka ümberpöördult: Lihtsa elu raske lugu. Kuuendat aastat pensionipõlve pidav proua Milvi on kõige tavalisem eesti naine: lihtne, lahke, hoolas - ja tervisega kimpus.
Kui juba üksjagu aastaid kukil, eluasemeks tilluke tuba sotsiaalmajas, omakseid ridamisi maha maetud ja südant valvab stimulaator, siis oleks küll ja veel põhjust viriseda ja nuriseda. Ent proua Milvi teab ja järgib üht lihtsat reeglit: ole aval, naeratav ja püstipäi. Isegi kui valuvoolmed seljas, kõhus, õlas, rinnus ja kaelas-kuklas teevad eluolu kibedaks ja uneaja hirmuseguseks. Aga kus häda, seal leidub ka abi - peab leiduma, on proua Milvi kindel. Ning on seda abi ka järjepanu otsinud, olgugi ta mõnegi arsti silmis tõenäoliselt päris tüütu patsient. Kiirabi kaasa arvatud - sest kui üksi elaval südamehaigel vastu ööd ikka väga halb hakkab, siis miks ei peaks ta abi kutsuma.
Proua Milvi ütleb, et on eluga rahul, hoolimata saatuse hoopidest.

Titelapid ja toidunõud
Viielapselises peres kasvanuna läks ta juba 16aastasena tööle, "Pärli" kohvikusse nõusid pesema. Napilt kahekümnesena abiellus, sündis poeg ja kuue aasta pärast tütar, kolmekümnesena jäi lastega üksi, mees leidis teise ja varsti järgmisegi naise. "Läks nii, mis parata," nendib naine, "aga me lahutasime rahumeelselt ja saame ka praegu kenasti läbi - üks kord aastas, tütre sünnipäeval saame kokku ja ikka sõbralikult."
Pea veerand sajandit, 24 aastat ühtejärge töötas Milvi psühhoneuroloogiahaigla meesteosakonnas toidujagajana. Ja pesi iga päev hommikul, lõunal ja õhtul saja inimese nõud - "Käed on, näete, siiamaani paistes." On tõesti, kui teadvalt vaadata. Nii kolleegid haigemaja köögis kui ka kõik õed ja arstid olid temaga rahul, küllap patsiendidki, kuigi neilt ei küsitud. Ühesõnaga, kogu elu on ta tagasihoidliku palga eest suurele ilmale märkamatut, ent hädavajalikku tööd rühmanud. "Alles nüüd võin vabalt niisama istuda," kiidab usutletav rahuloluga hääles.
Aga ega ta pikalt oma pisikese toa sohvaserval teleka ees püsi. Käib tihtilugu Puhangu tänaval vaatamas oma õde, kellel endal on väga vaevaline liikuda, ja sugulastel külas - viie õe-venna järeltulijaid ja hõimlasi on ühtekokku oma viiskümmend hinge. Ja mis, õieti kes kõige kindlamini igapäevast ringikõndimist nõuab, on truu sõber ning toakaaslane Muri - must lokkiskarvaline puudelkrants, kadestusväärselt kuulekas ja korralik koer, kes ei näri kingi, mööblit ega lauanurgalt küpsiseid, ei nühi tapeeti poriseks ja isegi karva ei aja. Ei klähvi ega urise ning perenaise sõnul: "Vaid vaipasid ei salli, kohe tirib jalust ära; aga talvel, kui põrand läheb külmaks, siis lepib. Ja ühte kindlat inimest ei salli ka. Pelgab, et kui see tuleb, lähen mina ära - haiglasse."
Nüüdseks 11aastase elukogemusega Muri juba tunneb asjade seoseid! Ta viib perenaise neli korda päevas värskesse õhku ning seetarvis viiendalt korruselt treppipidi aina alla ja üles marssima - lifti majas ei ole - ja see, tunnistab perenaine, teeb liigestele ainult head.

Igal asjal on põhjused
Aastatega armsaks harjunud töökohal oleks proua Milvi kätepaistetuse kiuste edasi rassinud, kuid kuuekümnenda sünnipäeva saabudes läks tervis rappa. Süda jukerdas, vererõhk viskus lakke, tasakaal ei allunud tahtele, jalad vedasid alt, vaevu leidus kehas kohta, kus ei valutaks. Kukkumisest traumapunkti, südamega uuringutele, arsti juurest arsti juurde, kuni paigaldati südamestimulaator. See aitas südamelöögid õigele sagedusele ja andis kindlustunde, et järgminegi hommik tähendab ärkamist.
Aga valud ei taganenud, vaid kiusasid järelejätmatult, pealaest pöidadeni. Arstid ei leidnud midagi käegakatsutavat, mida otseselt ravida. Psühhosomaatiliste ilmingute hulka need nähud ilmsesti liigitusid.
Äkilise haigeksjäämise põhjus või tagamaa on tänasest vaadates ometi arusaadav. 13 aastat tagasi läks Milvi poeg hulljulgelt jõkke keerukohta ujuma ja uppus. "Ta oli siis 28aastane, nüüd oleks 41... Sellest peale on närvid pingul ja tervis läbi," võtab naine oma kannatused lihtsal viisil kokku.
Veidi aega pärast seda tragöödiat suri naise 87aastane ema, viis aastat hiljem õde ja veel kolme aasta pärast vend.
Aga elu peab minema edasi. Ja oma ihuvalude vastu tuleb rohtu leida, oli ja on proua Milvi veendunud. Käis isegi valukabinetis ära, sai peotäie kallihinnalisi ravimeid, ent vältimatute südamerohtude laviiniga need kokku ei sobinud, enesetunne muutus hoopis hullemaks. Viis aastat piinarikkaid pea-, kaela- ja seljavalusid. Hirm oli õhtuti uinuda, vaevaline päevi veeta...

Ootamatu ime
Ühel sellekevadisel päeval sattus talle silma ette ajaleht, kus pakuti võimalust kogeda kaaniravi. Naine helistas kuulutuses antud numbril ja kokkulepitud päeval seadis sammud doktor Semjon Goltsmani kabinetti. Doktor kuulas-vaatas patsiendi põhjalikult läbi, tuvastas valupõhjustajad ja lepiti kokku, et võetakse ette üheksa raviseanssi. Viiest raviseansist jäänuks tohtri hinnangul proua Milvi sümptomite puhul väheks ja kuuri lõppedes tõdes patsient, et doktoril oli tuline õigus: "Juba teise seansi ajal tundsin, et hakkab paremaks minema - vähehaaval, aga iga korraga. Kui üheksas seanss lõppes, olid valud kadunud."

Valud nagu peoga pühitud?
"Jah," tunnistab õnnelik tervenenu, "ainult kuklas vahel siiski tuikab, aga seda ma ei tahaks praegu kurta." Sest sügisel, kui tohtriga järelkontrolliks taas kokku saadakse ja osutub vajalikuks veel mõned raviseansid läbi teha - proua Milvi ise on selleks varmasti valmis -, vahest siis lähevad need kuklavaludki kõige mineva teed.

Kas kaanid hirmu ei tekitanud? Ja omakorda valu?
"Esialgu kartsin küll, sest võtan ju verd vedeldavaid ravimeid. Et järsku on mu veri liiga vedel ja kaanid ehmatavad ära," sõnab proua Milvi, naerusäde silmis. "Aga ei juhtunud midagi hullu, veri kõlbas ja ojadena ei voolanud. Valus ka ei olnud, kaanihammustus on umbes nagu sääsetorge.
Need kaanipoisid hakkasid mulle kohe meeldima. Teisest seansist peale ma isegi kõnetasin neid. Iga kord, kõik need üheksa ravinädalat, ütlesin neile: "Kallid kaanipoisid, aitäh teile, et te võtate mu valud ära! Mul on nii kahju, et te pärast seanssi peate hukkuma."
Kes oma silmaga pole näinud ja omal nahal läbi proovinud, sellel võib olla õudne ette kujutada, kuidas kaanikari üle keha hekseldab...?
"Igal seansil pandi mulle kaane," selgitab proua Milvi. "Esimesel korral naba juurde - seal nad klammerdusidki kõige tugevamalt ja verd tuli kõige rohkem. Järgmisel seansil pandi kaane seljale, sellest järgmisel õlale, siis kaenla alla - sinna, kus haigus ja valu oli. Iga seansi jaoks võeti uued kaanid, oma töö ära teinud kasutatud loomakesed tuli hukata, kahju neist!"
Kas kaan on liigituselt loom või mitte - eks oleks tõesti kena nii vahetuid tervisetoojaid tänada... Sest koos doktor Goltsmani määratud homoöpaatiliste ravimite sissevõtmisega on usutletu sõnul teda viis aastat vaevanud valud eeskätt selja ja südame piirkonnas tänaseks täiesti kadunud.
Nii patsiendi usalduse pälvinud tohtri kui naise enda hinnangul on ta otsekui uus inimene. Jume ja rüht kinnitavad sama.
Kogu siinse jutu sünnitõukeks sai ja kokkuvõtteks jäägu proua Milvi soov tänada imet teinud doktorit ja tema abilist kaaniravis:
"Ma tänan südamest väga head ja abivalmis doktor Goltsmanit! Ja tänan südamest kaaniravi-õde, kes oli minu vastu väga hea!"

Üle poole miljoni juhtkoerte koolitamiseks

MTÜ Eesti Pimedate Liit saab viie juhtkoera koolitamiseks ning koerte ravi- ja kindlustamiskulude katmiseks Tartus 500 000 krooni ning ühe juhtkoera koolitamiseks Tallinnas 100 000 krooni. Aastas on vajalik koolitada kuus koera, ühe koera ostmine ja väljaõpetamine maksab 100 000 krooni.
Kuna nägemispuudega inimesele on väljaspool kodu turvaline ja eksimatu liikumine suur probleem, on talle klassikalise abivahendi valge kepi kõrval teine väga tõhus abiline juhtkoer, kellel on vaegnägija elus täita peale juhtimisülesannete veel mitmeid muidki rolle. Juhtkoer on eriettevalmistuse saanud sõbraliku loomuga tasakaalukas töökoer, kes oskab pimedat inimest marsruutidel õigesti ja ohutult juhtida. Juhtkoera õpetatakse täitma jalakäijate liiklusreegleid, juhtima vaegnägija ohutult takistustest mööda või peatuma nende ees, juhatama kätte otsitava koha, hoidma otsesuunda, kasutama ühistransporti, tõstma üles ja andma mahapillatud eseme, olema sõnakuulelik ja tundma häid kombeid. Kuna juhtkoer lihtsustab nägemispuudega inimesel liikumist, on tal avalikus ruumis õigusi, mis teistel koertel puuduvad.
Juhtkoerad aitavad olla pimedatel iseseisvamad ning sõltumatumad kõrvalisest abist. Juhtkoera väljaõpetamine on pikk protsess ning koer on vaegnägija juures töötamiseks valmis umbes oma teise eluaasta lõpuks. Koeri õpetatakse 5-7 kuud. Eestis tegutseb kaks pimedate juhtkoerte väljaõpetamisega tegelevat organisatsiooni.
Allikas: Sotsiaalministeerium

Muinastuled merele ja meile

Terve see suvi on olnud ju nii kuum ja metsad hiljutise ajani nii kuivad, et ega sauna- ja lõkkepuid ole palju kulunud. Nüüdseks on ilm end sügisesse pööramas ja lõkkeromantikalegi voli andmas. Samas tulevad sügistormid meile mere lähedust ja olemust meenutama nii tema ilusas kui ohtlikus jõus.
Meie esivanemad, kes siin Läänemere ääres elanud ju aastatuhandeid, andsid lõketega märku oma naabritele ohtudest ja juhatasid meresõitjatele teed lõketega, mida nimetati iidetuledeks ehk iilatuledeks, mis arvatakse tulenevat sõnast "hiilgama". Vanimad kirjalikud andmed iidetuledega teadete edastamisest pärinevad viikingiajast, mil siinsel rannikul toimis laevateede läheduses juba ühtne, ulgumerelt kuni sisemaani ulatuv valvesüsteem. Läbi kogu muinas- ja keskaja kasutati mereäärsetes randades süüdatud tulesid meremeestele ohutusse sadamasse või randa tee näitamiseksi. Ka varitseva ohu korral süüdati hästi nähtavates kohtades järjestikku lõkked, mille tulede kuma võis ulatuda kümnete miilide kaugusele.
Iidetulede süütamise tava taaselustasid soomlased 1992. aastal ja juba paar aastat hiljem tehti sama ka mitmes Eesti rannakülas. Iidetulede süütamise õhtut hakati nimetama muinastulede ööks, millega toonitada Läänemere ranna- ja maarahva ning -rahvaste ühtsust ja omavahelist läbikäimist, tihendada koostööd ja kinnistada oma kultuuripärandit.
Sellest ajast peale süüdatakse iga aasta augustikuu viimase laupäeva õhtul kell 21.30 lõkked ja tõrvikud - nüüdseks juba pea kõigis Läänemere äärsetes randades ja riikides.Nende tulede kett on liikunud üle Põhjalahe Ahvenamaa kaudu Rootsi, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ja Taani randadesse ning Eestis ka siseveekogude äärde.
Tänavused iidetuled süttivad eeloleval laupäeval, 28. augustil kell 21. 30 - kõik me oleme kutsutud neid läitma, toredast tavast osa saama ja ühisväesõnumit edasi (k)andma. "Eesmärgiks on süüdata nii palju lõkkeid ja tõrvikuid, et igas mereäärses kohas oleks näha vähemalt kahte tuld," selgitavad ettevõtmise eestvedajad, veebiportaal Mereblog koos Rannarahva kojaga. "Kui Sul on võimalus, süüta ka enda tuli, et teistele endast märku anda. Tule ise, kutsu lähedased ja sõbrad kaasa, kutsu naabrid ja terve küla. Tule lihtsalt mere äärde! Lihtsalt randa või sadamasse, et süüdata lõke või küünal ja osa võtta traditsioonilisest muinastulede ööst. Kõik, kes sõnumit ja kutset levitavad, on südamest tänatud," kinnitavad muinastulede öö korraldajad. Läinud aastal andis Eestis endast teada 285 seltskonda, kes süütasid randades lõkke; tulesid süüdati kokku üle tuhande ja mere ääres viibis üle 20 000 inimese.
Anna veebilehel teada, kes oled, kuhu mereranda või sadamasse lähed ja kui paljud on kutsutud. Hea, kui teed ka oma asukohast ja osalejatest fotod ja saadad hiljem meile," paluvad ettevõtmise korraldajad.
Muinastulede ööl tuletame koos endile ja teistele meelde, et meri, mis meid ühendab, vajab hoidmist - usume ja loodame, et tema hoiab ka meid. Ja kõiki, kes merel.
"Viie tuhande aasta eest jõudsime tema äärde, lükkasime kõrvale metsa rohelise eesriide ja tardusime paigale. Siin me nüüd oleme, ja kõik me kanname endas mere märke," kirjutas Lennart Meri oma "Hõbevalges".
Hoolides endast, oma tervisest ja elu- ning järglastegi elukeskkonnast, hoolime ka Läänemerest. Ja tavadest, mis ühtaegu iidsed ja uued. Ent pidagem meeles, et tuld tehes ei tohi unustada vähimatki pisiasja. Tuleohutust puudutavate küsimustega võib helistada PEPK päästeala infonumbril 1524 ja tuletegemise plaanist tasub informeerida kohalikku omavalitsust. Teadmisega, et mitte trahvihirm, vaid eelkõige inimeste kaine mõistus on see, mis tagab rahuliku öö päästjatele ja imelised iidetuled Läänemere kallastele.
Et tuletegu oleks ohutu ja linnaelanikul ka vastav luba keskkonnaametist aegsasti ja vaevata käes, tasub enne iidetulede süütamist vaadata juhatust ja soovituse veebilehel www.muinastuled.ee.
Kohtumisteni!

Reumaliidu käimispäev pöörab tähelepanu luu- ja liigesehaigustest tingitud teistele haigustele

Ootame teid Reumaliidu käimispäevale 4.septembril Nõmme Spordikeskuses. Üritus on üks esimesi kepikõnni üritusi üldse, mis sai alguse 1999 a. koostöös Soome Reumaliiduga. Tänaseks on sellest kasvanud rahvarohke ja avalikkusele suunatud spordi- ja terviseüritus.
Aastaid reumatoidartriiti või ankülo-seerivat spondüliiti põdenud inimesed on tihtipeale hädas nii südame-veresoonkonna haigustega kui ka vaimse tervise ja tasakaalu säilitamisega. Põletikulistest luu- ja liigesehaigustest tingitud kaasuvaid haigusi tuleb ravida esimeste nähtude ilmnemisel. Oluline on oma haigust ja sellega seotud riske hästi tunda, neid ennetada ja vajadusel õigeaegselt ravida.
4. septembril Nõmme spordikeskuses toimuval käimispäeval pööratakse tervise töötubades tähelepanu just põletikulistest haigustest tingitud kaasuvatele südame- ja veresoonkonna haigustele, nende kaasaegsele ravile ja ennetusele, sest just need haigused võivad lühendada luu- ja liigesehaige eluiga. Lektoriteks ja konsultantideks on arstid ja õed Ida-Tallinna Keskhaiglast. Teiseks oluliseks töötoa teemaks on vaimne tervis - näpunäiteid jagab dr Kaja Sepp keskusest Tervise ja Tasakaalu Kliinik.
Traditsiooniliselt ootab huvilisi ka osteoporoosi töötuba koos konsultatsiooniga, mida juhatab Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloog dr Karin Laas.
Reumaliidu käimispäev pakub võimalust osaleda 1, 3 ja 6 km radadel. Lisaks demonstreeritakse füsioterapeutide eestvõttel kasulikke võimlemis- ja venitusharjutusi.
Olete oodatud on osalema kogu perega. Töötab lastehoid ja pakutakse tegevusi ka lastele.
Käimispäev Reumaliiduga, mis toimub sarjas Tallinn Liigub, pöörab tähele-panu eelkõige liikumise olulisusele taastusravi osana.
Infot registreerimise osas ja päevakava leiab www.reumaliit.ee

Soomlased piiravad suitsureklaami

Soome president on heaks kiitnud parlamendi tehtud seaduseelnõu, mis piirab veelgi tubakareklaami. Seadus viib ostjate silma alt ära sigarettide nn müügikohareklaamid - näiteks need, mis kauplustes kassade kohal ripuvad. Samasugused seadused kehtivad ka Iirimaal, Islandil, Austraalias, Kanadas ja Norras, paljudes riikides käib aga äge võitlus, sest tubakakontsernid hoiavad sellest reklaamivõimalusest küünte ja hammastega kinni. On see ju üks viis, kuidas noori tubakat kasutama meelitada ja nii endale uusi kliente - tubakasõltlasi tekitada.
Seadus hakkab kehtima 1. jaanuarist 2012.

Hõbejuukseliste ajastu väljakutsed ja võimalused
Kitty Kubo,
Eesti Arengufondi seirejuht

Dibi aitab kõndida ja suhelda
MARJU UUSEN

Ratsutamisteraapia mõjub kahel viisil - suure sõbraliku looma juures olek ergutab vaimu ja paneb suhtlema, tema liikuval seljal istumine aga treenib terve keha lihaseid.
Pisike neljanda klassi tüdruk Li toimetab asjalikult ümber väikese tumeda hobuse. Esmalt teeb ta hobuseharjaga suksu puhtaks, siis vaatab üle kabjad ja lõpuks paneb ratsule selga sadulateki ning sedelgavöö...

Mõiste puudub
PIRET MÄENIIT

Ma ei kuulu just nende kilda, kes ii-tee võidukäiku mööndusteta ülimaks inimsaavutuseks peab, ent ajapikku aina sagedamini tuleb Google'i otsingumootorit küll tänada ja kiita. Kas lausa "Kättemaksukontori" peapiiga eeskujul, aga kui tahad midagi taustainfoks üles leida, siis guugelda - ja vastus käes.
Põrkudes sel aastal juba mitmendat korda hambaravi probleemiga kalli pereliikme "näite" najal, ja olles nii talvel kui suvel telefoniraamatu järgi (õnnestus sellina hankida!) hambaarste kiire abi palvega järjest läbi helistanud, ilmnes aastaajast hoolimata aina sama: järjekord ükskõik millise hambaarsti juurde pää-semiseks on vähemasti kuu-poolteist ja (tsitaat rea kõnede peale üks ja vääramatu) "kui asi väga hull, siis kolme nädala pärast oleks üks number pakkuda..."

Vahemere dieet teeb saledaks ning pikendab eluiga
TÕNU VARE,
Tööinspektsiooni avalike suhete peaspetsialist

Selle nädala Terviselehe trükitud väljaandest leiate lisaks järgmised teemad

• Rakvere Tervisetunni lõpuetapil oli üle poolesaja osaleja
• Ettevõtted HIVi vastu
• Põlva haigla hooldusravi investeeringud said heakskiidu
• KEPIKÕND (3) RENE MEINER
• Harrastusest spordini
• Ratsutamisteraapia mõisted
• Arengud rahva tervises
• Seeneaeg on käes! Retseptid
• Karri toidab tervist
• Pisut peamurdmist
• Nalja