TÖÖTERVISHOID EUROOPA LIIDU RIIKIDES

Professor Hubert Kahn

Töötervishoid ulatub sajandite taha

Enamikus Euroopa Liidu riikides on töötervishoiul pikk ajalugu. Üheks tänapäeva töötervishoiu rajajaks peetakse itaalia professorit Bernardino Ramazzinit, kelle monograafia "De morbis artificium diatriba" ("Käsitööliste haigustest") ilmus 1700.a.
(On tähelepanuväärne, et see töötervishoiu kui ka teadusajaloo seisukohalt erakordselt väärtuslik raamat on nüüd ladina keelest Paul Goldmani poolt tõlgitud saksa keelde ning kirjastus Könighausen Neumann avaldas selle 280 leheküljelise teose 1998. aastal.)
Muuhulgas kirjeldas ta seal möldrite sagedast bronhiaalastmat ja pesupesijate nahakahjustusi. 1755.a. kirjeldas inglane P. Pott esmakordselt kutsevähki, milleks oli munandikoti vähk korstnapühkijatel. XIX sajandi Saksamaa tuntuim riigimees Otto von Bismarck (1815-1898) mõistis töötervishoiu kasvavat tähtsust ning kehtestas mitu seda valdkonda reguleerivat õigusakti. Juba 1910.a. rajati Milanos esimene kutsehaiguste kliinik Euroopas. Ülikoolide arstiteaduskondade programmidesse lisandusid tööhügieen ja kutsehaigused. Järkjärgult hakkasid tekkima spetsialiseeritud töötervishoiuasutused.

Veel kiiremini on töötervishoid arenenud XX sajandil. Seda tingis enneolematult kiire teaduse, tehnika, tootmise ja transpordi areng, aga ka vajadus säilitada järjest kõrgema kvalifikatsiooniga töötajaskonda ja leevendada ühiskonnasiseseid pingeid. Töötervishoiu üldise arengu taustal on riigil omad arengu iseärasused ning seetõttu on ka töötervishoiu arengu kvantiteedi ja kvaliteedi näitajad küllaltki erinevad.

Arvamus, et Euroopa Liitu koondunud riigid peavad elama üksikasjadeni ühtmoodi, on ekslik. Kuid liikmesriigid töötavad välja kooskõlastatud põhimõtted, mis on siis tõepoolest kohustuslikud. Nii ka töötervishoiu puhul. Euroopa Liidu strateegilisteks printsiipideks on esmane profülaktika; töötingimuste optimeerimine; valitsuse vastutus, autoriteet ja juhtiv osa töötingimuste parandamisel ning kontrollimisel; tööandjate esmavastutus töökohtade ohutuse eest; ettevõtete kindlustamine kvalifitseeritud töötervishoiuteenustega, sealhulgas töötajate tervisekontrolliga; töötajate huvide tunnustamine töötervishoiu küsimustes, tööandjate ja töövõtjate koostöö võrdsetel alustel ning töötajate õigus osaleda oma tööd puudutavate otsuste tegemisel.

Tänapäeva töötervishoiu probleemid Euroopa Liidu riikides ja mujal

Kuigi andmed mõne kutseala tervistohustavast toimest ulatuvad sajandite taha on tänapäeva töötervishoid alles kujunemisjärgus ja n.ö. moodsa töötervishoiu vanuseks peetakse kõigest 40-50 aastat.

Töötervishoiu arengut on mõjutanud XX sajandi globaalse ulatusega protsessid, millest olulisemad on:

• Teaduse ja tehnika kiire areng, mida õigustatult nimetatakse ka teaduse ja tehnika revolutsiooniks. Ühes sellega on tunduvalt kasvanud tööstustööliste, ehitus- ja transporditööliste arv. Jätkub urbaniseerumine ja tööstuse kontsentreerumine;
• elu- ja töökeskkonda saastavate tegurite rohkus.Tänapäeva tööstus kasutab enam kui 60 000 eri keemilist ainet. Arenenud tööstusega riikidele on iseloomulik keskkonna saastamine. Ainuüksi Lääne-Euroopas lisandub aastas 30-40 miljonit tonni tervistohustavaid jäätmeid;
• rahvahulkade kasvav nõudlus sotsiaalse võrdõiguslikkuse järele.
  On käivitunud protsess inimväärika ja turvalise elu tagamiseks, sealhulgas inimestele, kelle töö on tervistohustav;
• arstiteaduse ja bioloogiateaduse saavutused. On selgunud tuhandete keemiliste ainete, agressiivsete tolmude ja kiirguste, müra ja vibratsiooni tegelik tervistkahjustav toime. Tervistkahjustavate tegurite loetellu on lisandunud füüsilise töö ülepinge, psühho-emotsionaalne stress, töö kuvaritega jms. Selgus ka, et tervistohustavad tegurid võivad halvendada paljude üldhaiguste kulgu, kahjustada sugurakke, kromosoome ja geene või tekitada kasvajaid.

Vaatamata sellele, et Euroopa on suurte teaduse ja kultuuri traditsioonidega maailmajagu, jätkub ka tänapäeval siin palju probleeme, sealhulgas ka töötervishoiu valdkonnas.

Töötava rahvastiku arv Euroopas on umbes 350 miljonit inimest ehk 43% elanikkonnast. Tööõnnetusi on aastas ligemale 10 miljonit, neist umbes 20 000 lõpeb surmaga. Kui eeldada, et risk haigestuda kutsehaigustesse on kogu regioonis keskmiselt sama kõrge kui nendes Euroopa riikides, kus eksisteerib sellekohane usaldusväärne arvestus, siis tuleb kokku umbes 650 000 kutsehaiguse juhtu aastas.

Loomulikult on töötervishoiu probleemid regiooniti tunduvalt erinevad. Näiteks mitmel arengumaal on seni säilinud laste tööjõu ulatuslik kasutamine. Selle asemel, et koolis käia, käib üle 200 miljoni lapse tööl, enamik neist halbades töötingimustes. Suur probleem on töö kemikaalidega, raske füüsiline töö kaevandustes ja tehastes, sagedased tööõnnetused jne. Arengumaade häda on ka töötervishoiuspetsialistide nappus. Ainuüksi Kagu-Aasia regiooni jaoks, kus töötervishoiu teenuseid vajaks 150 miljonit inimest, tuleb ettevalmistada 30.000-40.000 töötervishoiuarsti.

Arenenud riikides, kus töötervishoiu arengutase on loomulikult kõrgem, täheldatakse oma probleeme. Nimetagem inimeste töövõime säilitamist ja suurendamist, mis on muutunud aktuaalseks seoses nende riikide elanikkonna pideva vananemisega. Päevakorras on abinõud kantserogeensete töötegurite järk-järguliseks välistamiseks töökeskkonnast. Kuid püsivad ka vanad probleemid - näiteks monotoonne või sundasendis käsitsi töö, mis põhjustab kehaosade valikulist ülepinget. Raskelt läheb võitlus müraga - isegi paljud uued masinad tekitavad endistviisi suurt müra, sest nende konstrueerimisel pole silmas peetud müra vähendamise vajadust, vaid tootlikkuse suurendamist. Lisaks ülalnimetatule on töötervishoiul oluline preventiivne ja sotsiaal-psühholoogiline roll, mis seisneb selles, et töötervishoid oma multidistsiplinaarse (peale töötervishoiuarsti ja -õe kuuluvad sellesse meeskonda tööhügienist, ergonoomiaspetsialist, tööpsühholoog ja töökeskkonna insener) teenindusvõimalusega saab oluliselt mõjutada mitte üksnes füüsilist töökeskkonda, vaid ka töökollektiivi psühhoemotsionaalset mikrokliimat.

Töötervishoiu seadusandlikud alused ja strateegia

Töötervishoiualaste õigusaktide vajadus, nagu iga teisegi eluvaldkonna vajadus õigusaktide järele, tuleneb tegelikust elust ja lahendamist nõudvatest probleemidest. Töötervishoid on valdkond, kus probleeme jagub tunduvalt rohkem kui lahendusi. Siit ka suur tarve töötervishoiu korraldust ja töötervishoiuteenuste osutamist reguleerivate ning nende kvaliteeti tagavate õigusaktide järele.

Koos Euroopa Ühenduse asutamisega ilmnes vajadus käsitleda töötajate tervishoidu ja tööohutust senisest ulatuslikumalt ja mitmekülgsemalt.

Euroopa Liidus on töötervishoiu ja tööohutuse alal kaks selgelt eristatavat seadusloome etappi.

Esimene siduvate õigusaktide sari põhines Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklil 100 ning algas nõukogu direktiiviga nr. 77/576/EEC hoiatussiltide kohta töökohtadel (tühistatud direktiiviga nr. 92/58/EEC), millele järgnesid esimene raamdirektiiv nr. 80/1107/EEC töötajate kaitse kohta ohtude eest, mis tulenevad nende kokkupuutest töökohal keemiliste, füüsikaliste ja bioloogiliste mõjuritega ning neli selle alla kuuluvat üksikdirektiivi.

Pärast ühtse Euroopa Akti vastuvõtmist on teine Euroopa Liidu töötervishoiu - ja tööohutusalaste õigusaktide sari saanud oma praeguse struktuuri uuel õiguslikul alusel, põhinedes Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklil 118a, mis reguleerib töötervishoiu ja tööohutusega seotud küsimusi Euroopas.

Euroopa Liidu riikide töötervishoiu arengule on suurt mõju avaldanud Maailma Töötervishoiu Organisatsioon (WHO - World Health Organization) ja Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO - International Labor Organization), kuivõrd mõlemad need organisatsioonid on juba pikemat aega tegelenud töötervishoiu ja tööohutuse probleemidega. Tänu heale koostööle on ühiselt aktsepteeritud alljärgnevad strateegilised printsiibid:

• vältida tervistkahjustava töö toimet töötajate tervisele (kaitse ja vältimise printsiip);
• kohandada tööd ja keskkonda töötajate võimetele (adaptatsiooniprintsiip);
• tagada töötajate füüsiline, vaimne ja sotsiaalne heaolu (tervise edendamise printsiip);
• vähendada miinimumini tööõnnetusi, kutsehaigusi ja kutsetööst põhjustatud üldhaigusi ning tagada nende kvaliteetne ravi ja rehabilitatsioon (ravi ja rehabilitatsiooni printsiip);
• tagada töötajatele üldtervishoiu- ja töötervishoiuteenuste kättesaadavus (esmatasandi arstiabi printsiip).

Töötervishoiuteenistuse põhimõtted ja mudelid Euroopa Liidu riikides

Termin "töötervishoiuteenused" tähendab teenuseid, millel on põhiliselt profülaktiline funktsioon ning mis nõustavad tööandjaid ja töövõtjid, samuti nende esindajaid:

• turvalise ja terve töökeskkonna rajamisel ja hooldamisel vastavalt kehtestatud nõuetele;
• töö kohandamisel töötajate võimetele, arvestades nende füüsilist ja vaimset tervislikku seisundit.

ILO Töötervishoiuteenuste Konventsioonis loetletakse alljärgnevaid töötervishoiuteenistuse funktsioone:

1. töökohal esinevate õnnetuste riskide kindlaksmääramine ja hindamine;
2. töötajate tervist mõjutada võivate tööülesannete ja töökeskkonna järelevalve, sealhulgas tööandja paigaldatud sanitaarseadmete, sööklate ja teiste olmeruumide üle;
3. nõustamine töö planeerimise ja organiseerimise, sealhulgas töökoha disaini küsimustes, võimaluse korral masinate ja teiste seadmete hooldamise küsimustes;
4. osalemine ettevõtte arenguprogrammide koostamises, uute töökaitsevahendite hindamine;
5. nõustamine töötervishoiu, tööhügieeni ja ergonoomia küsimustes;
6. töötajate tervisliku seisundi jälgimine seoses nende tööga;
7. töö kohandamine töötajate vajadustega;
8. kutserehabilitatsiooni edendamine;
9. koostöö informatsiooni valdkonnas, väljaõpe ja koolitus töötervishoiu, tööhügieeni ja ergonoomia alal;
10. esmaabi ja vältimatu abi organiseerimine;
11. analüüsida tööõnnetuste ja kutsehaiguste põhjuseid.

Konventsioon rõhutas ka multidistsiplinaarse lähenemise ja multisektoriaalse koostöö tähtsust. Töötervishoiuteenust osutatakse töökohas või selle lähedal, eesmärgiga:

• kaitsta töötajaid tervisekahjustuste eest, mis on põhjustatud tööst või töötingimustest;
• aidata kaasa töötajate füüsilisele ja vaimsele kohanemisele tööga, pidades eriti silmas töö mugandamist töötajatele ja nende määramist ametikohtadele, mis neile sobivad;
• aidata kaasa töötajate füüsilise ja vaimse heaolu saavutamisele.

Üldjuhul viiakse neid funktsioone ellu antud riigi töötervishoiusüsteemi ülesehitusest lähtudes. Prantsusmaal ja Saksamaal on kindlaks määratud, kui palju aega peab töötervishoiuteenuseid osutav personal kulutama eriomasele tegevusele, näiteks töötingimustega tutvumisele või töötajate tervise kontrollimisele. Norra ja Rootsi süsteemid annavad kohalikule töötervishoiu ja töökaitse ühendatud komiteele (Local joint occupational health and safety committee) õiguse otsustada tegevuse ajalise jaotuse üle.

Mõnes riigis (Saksamaa) klassifitseeritakse tööstusettevõtteid vastavalt tööõnnetuste esinemissagedustele ja seal valitsevale riskile.Töötervishoiuteenuste funktsioonid ja töömaht määratakse ettevõtete riskikategooria põhjal.

Mõnes riigis toimib veel traditsiooniline süsteem, kus töötervishoiuteenused piirduvad peaaegu eranditult töötajate tervise uuringuga. Kuid viimase 10-15 aasta jooksul on arusaamine töötervishoiuteenustest tunduvalt avardunud. Näiteks hiljuti Hollandis vastuvõetud seadus määrab kindlaks 22 eri liiki ülesannet rõhuasetusega järelevalvele ja profülaktilistele teenustele. Loomulikult ei tähenda see töötajate tervisekontrolli tähtsuse alahindamist, küll aga töötervishoiuteenuste laiahaardelisemat käsitlemist.

Töötervishoiuteenused võivad olla kas kohustuslikud või vabatahtlikud. Enamikus Euroopa riikides on need seadusega kindlaks määratud. Iirimaal, Luksemburgis, Maltal, San Marinos, Suurbritannias ja Ðveitsis on teenuste osutamine vabatahtlik. Ent ka nendes riikides reguleerivad õigusaktid riskirühma kuuluvate töötajate tervisliku seisundi läbivaatuse korda.

Kui veel 10-20 aastat tagasi valitses arvamus, et töötervishoiu valdkonnas võib palju küsimusi jätta tööandjate ja töövõtjate omavahelise kokkuleppe hoolde, siis viimasel ajal on järjest enam hakatud rõhutama töötervishoiukorraldust sätestavate õigusaktide vajalikkust.

Lisaks seadustele annavad kollektiiv- või muud kokkulepped sotsiaalsetele partneritele volitused reguleerida töötervishoiukeskuste arengut ja töötervishoiuteenuste mahtu. Sellel mudelil on eriti suur tähtsus Soomes, Saksamaal, Norras ja Rootsis. Õigusaktide struktuur on väga erinev. Skaala ühte otsa jääb suhteliselt detailne seadusandlik struktuur, mida täiendavad madalama astme õigusaktid määratlevad nii töötervishoiuteenuste sisu kui ka nende osutamise viisi (näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal).

Skaala teises otsas asub raamseaduseks nimetatav õigusakt, mis paneb paika ainult teenuste põhiprintsiibid. Alternatiivse mudeli kohaselt määratakse kindlaks töötervishoiu ja töökaitse üldised kohustused; spetsiifilised ja üksikasjalised sätted sisalduvad vastavate ametkondade väljatöötatud madalama astme määrustes (näit. Taanis ja Ungaris).

Kui varem pöörati tähelepanu vaid enamohustatud töötajate rühmadele, siis nüüd on tendents hõlmata järjest suuremaid töötajate hulki.

Töötervishoiuteenistuse mudelid varieeruvad erinevates riikides ja ka riigisiseselt, vastavalt kujunenud tavadele, töötervishoiu ja üldise tervishoiusüsteemi struktuurile ning riigi majanduse iseärasustele. Euroopas on kasutusel kuus mudelit: suurtööstuse, grupiteenuste, eratervishoiukeskuste, piirkondlike tervishoiukeskuste, riiklike tervishoiukeskuste ja sotsiaalhooldeasutuste mudel.

Väikesed ettevõtted, liikuva iseloomuga ja üksikettevõtjad on töötervishoiuteenuste proovikivi. Püüdes lahendada väikeettevõtete töötajate teenindamise probleeme, pakuvad piirkondlikud esmatasandi tervishoiuasutused ja tööstusele orienteeritud töötervishoiuüksused teenuseid ettevõtete rühmadele. Mõnes riigis üritavad suuri ettevõtteid teenindavad töötervishoiukeskused teenindada ka sama piirkonna väiksemaid ettevõtteid. Itaalias viidi läbi eksperiment, kus paljusid väikeettevõtteid teenindas kohalik tervishoiukeskus. Kogutud informatsiooni kasutati selle mudeli ulatuslikumaks rakendamiseks.

Tööstusharudes, kus töö on liikuva iseloomuga (ehitus, transport ja liiklus, merendus, metsandus ja põllumajandus) on mõned riigid (Soome, Saksamaa, Holland ja Rootsi) kasutanud mobiilseid töötervishoiuteenuste üksusi ja seda märkimisväärse eduga. Ka Prantsusmaal on kasutatud liikuvaid üksusi, et jõuda väikeettevõteteni.

Hubert Kahn, professor, meditsiinidoktor
Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi Töötervishoiu Keskuse juhataja

aritkkel .doc-formaadis (66K)