Rubriigid
Enneta Ravi Taasta

Miks suu kuivab ja kuidas sellest lahti saada?

Lisaks ebameeldivale ja vaevavale tundele, mida suukuivus tekitab, võib see olla tervisehäirete märk. Kuivast suust annavad tavaliselt märku kleepuv, kuiv tunne suus, raskendatud mälumine, neelamine, maitsehäired, muidugi ka kaaries ja halb hingeõhk… Või halvemal juhul ka pragunevad huuled ja igemed, suuõõne haavandid.  

Teeme kõigepealt katse – võtke mõni kuiv katteta küpsis ja proovige see ära süüa nii, et te midagi peale ei joo. Kui see ei õnnestu või raske tundub, siis kannatate “kuiva suu” probleemi all. Suukuivus pole aga haigus, vaid sümptom – nagu peavalu. Lugege järgnev läbi  – lahendus on olemas.

Suukuivuse põhjuseks on sageli mõni haigus – näiteks depressioon, diabeet, kilpnäärme alatalitlus, reumatoidartriit, kõrgvererõhutõbi, ärevus- ja meeleoluhäired jt. Teisalt ja väga sageli on põhjuseks ka erinevate haiguste ravi nii ravimitega kui keemia- või kiiritusraviga.

Lisaks on tavalisemateks põhjusteks lihtne vedelikupuudus, suitsetamine, lamavatel või väheliikuvatel haigetel ka raskused hügieeni järgimisel ja muidugi laialt levinud suu kaudu hingamine – eriti öösel. 

Päeval taipab inimene suukuivustunde peale juua, öösel peab aga olukord eriti hulluks minema, et inimene ärkab ja suud niisutama läheb. Uni on sellega muidugi rikutud ja see soodustab omakorda suukuivust. Tuntum haigus, mille kartuses inimesed suukuivuse tõttu aga arsti poole pöörduvad, on diabeet ehk suhkruhaigus.

Miks kuiv suu halb on?

Kui silmad on hinge peegel, siis sülg on meie tervise peegel. Süljel on organismis väga  tähtis roll: niisutab suud, pidurdab kaariese teket, kaitseb meid bakterite eest, võimaldab toidu neelamist ja seedimist, aitab rääkida ja pakub häid võimalusi haiguste varajaseks avastamiseks. Ja kuigi näiteks halb hingeõhk ise pole tervisele ohtlik, vaid pigem märguanne terviseprobleemist, segab see oluliselt otsesuhtlust teiste inimestega. Arvatakse, et üksildus ja vähene otsesuhtlus on sama suur terviseprobleem kui südamehaigused – ja need on omavahel seotudki. Ja kuidas sa ütled teisele inimesele, et tal tuleb suust ebameeldivat lõhna? Keeruline, eks ole?

Seepärast on oluline, et süljega ja suuõõnega kõik nii korras oleks, kui see vähegi võimalik on.

Üks tavalisemaid põhjuseid, miks suu kuivab, pole mitte vananemine, nagu ekslikult arvatakse, vaid hoopis üsna tavalised ravimid. See ei tähenda, et ravimitest loobuma peaks – kasutama peab niisutavaid suuhooldustooteid ja vajadusel arstiga nõu pidama. Vahel piisab, kui muuta ravimi doosi või vahetada ravimit – näiteks lühitoimeline ravim pikema toimega ravimi vastu. 

Aga kõige esimene asi on muidugi hambad ja igemed hambaharjaga ja pastaga õigesti ära pesta! Seda on vaja teha, et kahjustavate mikroorganismide hulka otsustavalt vähendada ja massiliselt esinevat nakkushaigust – hambakaariest – ennetada. Seejärel tuleb järjekindlalt hambaid pestes ja loputades ja suuõõne niiskuse eest hoolitsedes olukorda parandada.  

Põhjuseid, miks teie süljenäärmed ei tööta, võib olla mitmeid:

Ravimite kõrvaltoimed. On teada, et enam kui 400 erinevat laialt levinud ravimpreparaati, mis võivad põhustada häireid organismi tegevuses, mis omakorda kajastub süljenäärmete töös ja väljendub vähenenud süljeerituse näol. Vananedes olete aga enamasti sunnitud tarbima üha rohkem erinevaid ravimeid, nagu näiteks kõrge vererõhu või depressiooni vastu suunatud ravimpreparaadid.

Nakkused ja üldhaigused. Osa nakkusi ja haigusi pärsib/aeglustab oluliselt süljenärmete tööd. Näiteks diabeet, astma, allergia, parkinsonism, kõrge vererõhk jt. võivad kõik esile kutsuda kestvat ja raskendatud suukuivust.

Kiiritusravi. Süljenäärmete pöördumatu vigastus võib osutuda piisavalt suureks juhul, kui on teostatud kasvajate kiiritusravi (eriti rindkere, kaela ja pea piirkonnas).

Kemoteraapia. Kasvajate keemiaravis kasutatavad ravimid võivad põhjustada sülje koostise muutusi ja selles oleva vedeliku vähenemist ning sellega sülje paksenemist. Selle tagajärg on kuiva suu tunne ning probleemid rääkimisel ja neelamisel.

Närvivigastused. Pea või kaela piirkonna vigastused võivad tuua kaasa nende närvide kahjustuse, mis otseselt mõjutavad sülje hulka. Tekib olukord, kus mitte miski ei anna süljenäärmetele märku sellest, et on vaja toota sülge.

Rubriigid
Seisu-, iste- või lamamiskoht

Pfizeri vaktsiin sai lõpliku heakskiidu, Moderna ootab järge

Kuuldused, et USA Toiduainete ja Ravimite Amet FDA Pfizeri koroonavaktsiini lõplikult heaks kiidab, hakkasid levima juba mõnda aega tagasi. Tegemist on sisuliselt puhta formaalsusega, sest iseenesest oleks sellega aega olnud tegeleda peale pandeemia lõppu küll ja küll. Miski sadade miljonite vaktsiinidooside kohta kogutud infost ei näita, et heakskiitmisega tulevikus ehk lähiaastatel probleeme peaks tekkima. Igal juhul nüüd on see tehtud. Ehk toob see aru pähe ka neile, kes siiani räägivad mRNA vaktsiinidest kui millestki eksperimentaalsest. Seda mRNA tehnoloogiat tuntakse juba 30 aastat ja aastakest 20 on see meditsiinis juba kasutusel – infot on kogunenud päris palju. Just kogunenud info võimaldas koos tehnoloogiate täiustamise ja vaktsiiniarendusse paisatud rahaga teha kiire läbimurre ning vaktsiin ka kiiresti ära katsetada kümnetel tuhandetel inimestel. Eksperimentaalne osa mRNA vaktsiinide arendustööst lõppes aga jupi aega enne nende heakskiitmist selleks, et kasutada neid pandeemia tingimustes. Pandeemia on välja toonud palju probleeme, mille lahendamine pole ainult raha taga. Need probleemid on hariduses, kus noored ei suuda teadusväidetele toetudes teha loogilisi järeldusi üsna lihtsates ülesannetes. Need probleemid on uute antibiootikumide arendamises, sest nagu enne pandeemiat vaktsiinidegagi, ei taha ettevõtted arendusse panustada. Miks? Tegemist on ülikalli, väga pikaajalise ja rahakaotamise mõttes väga ohtliku ettevõtmisega, millest ka edu korral on raske piisavalt teenida, et mõne järgmise ravimi arenduseks jätkuks. Vaktsiiniarenduses toimunud läbimurde põhjuseks on pandeemia ohtlikkus ja ülijärsk areng. Sama kehtib ka vaktsiinide tootmise võimekuse kohta, mis pandeemiaeelseks ajaks masendavalt kokku kuivanud oli. Loodame, et pandeemia avab riigijuhtide silmad ka uute antibiootikumide arendamise vajadusele ja meditsiini jaoks kriitiliste tootmiste-tarneahelate olemasolu tagamisele – ilma, et selleks üleilmne hädaolukord neile puuga taas vastu pead annaks.

Kõigile lugejatele soovitan aga julgelt ennast vaktsineerida, kui te seda juba teinud pole. Ennetamine on parim kaitse, mida hilisema raviga asendada on väga raske … kui mitte võimatu. 

Aleksander Laane